Autor: Kadi Kütt, joogatreener ja terapeut • 4. juuni 2013

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Edukus ja tunnustus tõstab enesehinnangut, positsioon ja maine sunnivad end arendama, raha annab võimaluse nautida. Ja aeg-ajalt on õnnestav kallimale õhata: „Ma ei tea, mida ma ilma sinuta teeksin!“ Probleem on aga selles, et kõikidest nendest on võimalik ilma jääda. Ja seda inimene ei talu! Nii tunnebki ta alateadlikku hirmu, tahab olla õnnelik, aga tegelikult on pidevalt valvel, nii füüsiliselt kui vaimselt pinges.  Et mitte ilma jääda, pean kontrollima, pean kinni hoidma!

Miks peab õnn nii keeruline olema?!

Käisin hiljuti õnneteaduse loengul. Suure osa kuulajate jaoks tähendas õnn eelkõige rahu südames. Aga kui ma küsin oma teraapiaklientide käest, mida teevad nad juba täna, et õnnelik olla, jäävad paljud vastuse võlgu. Rahu peaks südamesse tulema justkui iseenesest?

Kui inimesed püüdlevad rahu poole, miks on siis teinekord nii, et rahu ja vaikus elus tekitavad ärevust, igavust ja tülpimust? Saavutame igatsetud rahu ja vajame siis teraapiat?! Juba Sigmund Freud märkis: "Mõnikord jäävad inimesed haigeks just sellepärast, et sügavalt juurdunud ja kaua loodetud soov on täitunud. Näib, nagu ei suudaks nad taluda oma õnnejoovastust." Psühholoogid kinnitavad tõepoolest, et õnnetundega enda sees peab kohanema, sellega vaeva nägema, sest muidu võib juhtuda, et hakkame end alateadlike uskumustega saboteerima, et vana tuttav (rahutuse) seisund tagasi tuua.

Mis minu käes, see minu oma

Kindlam viis õnne tunda on vist siiski sellest, mis juba on, kinni hoida. Näiteks asjad. Või inimesed. Loota, et kui joodikust või armukadetsejast partnerile piisavalt meele järele olla, siis ajapikku ta silmad avanevad ja ta hakkab armastama. Kinni saab hoida ka oma arvamusest ja ettekujutusest, kuidas kõik peaks korraldatud olema. Siis on ju kõik kontrolli all. Kinni annab hoida ka oma eluloost – selline ma lihtsalt olen, minu puhul on asjad nii... Anda endale ise silte nagu „saamatu“, „ei vääri armastust“, „ei ole õigust õnnelik olla“, „mul on elevant kõrva peale astunud“ ja siis imestada, miks elu mind ei armasta või miks mul ei vea.

Kas selline käitumine on mõistlik? Kindlasti mitte. Klammerdumise tulemuseks on pinge ja stress, keha on pidevalt „võitle või põgene“ seisundis, energia ei pääse liikuma, mis tahes uuele ei ole me sees ruumi. 

Kindel on see, et kõik muutub

Miks me klammerdume? Sest nii on mugav. Nii kaua, kui hoiame kellestki või millestki kinni, ei pea me end muutma. Pealegi võib muutumisega kaasneda pettumus, risk kogeda valu või jääda ilma nendestki vähestest naudingutest, mis meil on. Muutuste tegemine vajab palju energiat, kuid tänapäevamaailmas on suur osa inimestest niisuguses depressioonis, et neil ei ole jaksu oma probleemide poole isegi vaadata. Paradoks on aga selles, et just klammerdumine võtabki tohutult energiat. Kui inimene rakendaks osagi sellest energiast, mida ta kasutab oma eluloost ja mõtteviisist-kogemusest kinni hoidmiseks, enese muutmiseks, oleks ta elu hoopis õnnelikum ja rahuküllasem. Aga ta kannatab, sest hoiab kinni jäävuse ideest maailmas, kus kõik on mittejääv. Oled ju kuulnud ütlust, et ainus kindel asi siin maailmas on see, et kõik muutub?

Las praegune hetk puudutab

Võib siis vist öelda, et õnnelikkuse eelduseks on lahtilaskmine ja usaldamine. Seda me oma kevadlaagris õppisimegi. Mediteerisime ja harjutasime rahulikku ja sügavat hingamist. Me ei hinga sisse vaid hapnikku, vaid eluenergiat, pranat, mis annab elu kõigele siin maailmas. Koos süsihappegaasiga vabastame oma kehast ka negatiivsed mõtted, mida ikka ja jälle enda kohta kordame; iganenud omadused või harjumused, kogemused või mälestused, mis teevad haiget ja millest on aeg lahti lasta. Iga väljahingamisega laseme justkui vabaks kehas pesitsenud hirmu ja kannatuse. Seda me Esnas tegimegi – lasime lahti ja põletasime lõkkes, et teha uuele ja ihaldusväärsele oma energiakehas (ja elus) ruumi.

Ka tants on tore vahend energiablokeeringute, kaitserüüde ja ego maskide vabastamiseks. On õpitud ja kontrollitud liikumist sobivate ja sobimatute pooside, õigete ja valete sammudega, kuid kehas peidus olevatele emotsioonidele ja pingetele pääseme ligi just spontaanse liikumisega. Pole vaja mingeid tantsuoskusi! Lihtsalt oled kogu tähelepanuga iseendas ja tunnetad, mida su keha tahab teha. Tants aitas meil olla täienisti kohal praeguses hetkes, tunda selle hetke puudutust. Buddha on öelnud, et praegune hetk on ainus hetk, mil elu on meile tõeliselt kättesaadav. Me saame olla ühenduses oma sisemise rahu ja rõõmuga, ühenduses Eluga.

Kokkuvõtteks

Kas jõudsime laagris oma isiklikule õnnele lähemale? Kohale vast ei jõudnud, sest eks olegi õnn pigem rada kui sihtkoht, aga mõne meetri edasi liikusime küll. Või natuke rohkem. „Vahepeal tipid edasi pisikeste sammudega ja siis joogalaagris põrutad suurte penikoorma saabastega,“ jagas laagrijärgsel hommikul oma kogemust üks osalenu. „Iga kord saad mingi teadmise või tunde või selguse, mis istub su sisse ja jääbki. Jääb elu mõjutama, kasvama kui seeme ja viib välja uute avastuste ja arusaamiseni. Arvan, et enamik inimesi, kes laagris olid, ärkasid täna üles hoopis teise inimesena. Vähemalt mina küll: energia, positiivsus, armastuse tunne elu vastu…“

Jack Kornfield (Path with Heart) kirjutab: „Kui sul on võimalus olla koos inimesega, kes suudab enne surma olla täiesti teadlik, siis sa leiad, et küsimused, mida selline inimene esitab, on väga lihtsad: kas ma armastasin piisavalt? kas ma elasin täisvereliselt? kas ma õppisin lahti laskma?“ Ka see võiks olla vastus pealkirjas olevale küsimusele.

Loe lisaks www.joogateraapia.ee.