20. november 2009
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Puhkepäev: Iisraeli naiste valu ja veri

Tallinna Kunstihoones avatud näitus "Naised muudavad maailma" näitab püsiva konfliktikolde piirkonna naiskunstnike loomingut.

Naiste olukord Iisraelis ei näi oluliselt erinevat naiste olukorrast näiteks Eestis. Kõik tundub olevat demokraatlik ja igati avatud.

Ometi tuletab Kunstihoone näitus meile meelde, et see kõik on vaid näiline. Iisraeli naised on kaitsetumad õigussüsteemi ees, töökohtadel, lahutuse korral, kannatavad ulatusliku koduvägivalla all. Peale selle kallavad õli tulle etnilised ja geograafilised konfliktid, immigrandid Aafrikast ja endisest idablokist. Kõik need probleemid väljenduvad ühel või teisel moel näitusel olevates töödes.

Iisraeli paljurahvuslusele vastavalt on ka näitusel esinevad kunstnikud erinevat päritolu: vene, palestiina, etioopia ning nii askenazid (Euroopa juudid) kui ka mizrahid (Aasia ja Aafrika päritolu juudid).

Palestiinlannast kunstnik Manar Zuabi käsitleb oma töös "Bidoun (Ilma)" talle kõige südamelähedasemat teemat ehk Palestiina ja Iisraeli piiriprobleeme.

Seinatorgatud juuksenõelte abil on ta loonud maakaardid, geograafilised jaotused, mis ei eksisteeri tegelikkuses, vaid ainult tema vaimusilmas. Ühelt poolt on juuksenõel üdini naiselik sümbol, teisalt kaasneb sellega alati teatud valuaisting.

Iisraellane Ricki Puch on omavahel seganud kaks väga erinevat maailma: relvad ja naiste käsitöö. Seinale on kinnitatud plastikust pitsilised relvad alates automaatidest kuni granaatideni. Kunstnik selgitab, et piir vastandlike väärtuste vahel on sageli peaaegu olematu. Päevakohane probleem riigis, kus sõjaväekohustus lasub ka naistel.

Hannan Abu Husseini video "Toimetulija" kujutab naist lambavilla harutamas ja peksmas. See viitab vanale traditsioonile, kus madratseid täideti lambavillaga ja anti edasi põlvest põlve, nii et vanaema, ema ja tütar olid kõik maganud ühe madratsi peal. Iga-aastaseks tseremooniaks kujunes madratsivilla tuulutamine ja peksmine.

Anisa Ashkar on araablasest kunstnik, kes elab vaenulikus Tel Avivis. Nii oma performance'ites kui ka fototöödes kasutab ta tihti ennast, nii ka Kunstihoone näitusel oleval fotoseerial. Kunstnik on portreteerinud iseennast erinevatel päevadel, joonistades araabia kirjas nn päevamõtte oma näole.

Autor: Lemmi Kann, Ragne Nukk

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700