11. detsember 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Viin ravib kõik haavad, kinnitas kelner, kui küsisin, kuidas uuel restoranil halbadel aegadel läinud on. Viinarestorani nimi on Ryumka, eesti keelde ümberpandult Napsuklaas. Ja viinarestoran selle pärast, et tavapäraste salatite, suppide ja praadide asemel on siin menüüs ainult sakummid või sakuskad: külmad, soojad, kerged, rammusad, vedelad ja magusad sakuskad.

Lähemal uurimise küll selgub, et vedelad sakuskad on supid, lahjad sakuskad salatid, rammusad sakuskad praed ja magusad sakuskad magustoidud, nii et Ryumkas saab ka korralikult süüa ja jooma tegelikult ei sunnita. Või peaaegu ei sunnita - pärast kerget "aptsihhi" kiirustas kelner viinapudeliga kohale ja valas aevastajale korraliku klaasitäie viina, et tervis tagasi tuleks.

Lopsakas viinanimekiri äratas aukartust - ikkagi 27 nimetust. Klaasikaupa veine oli tunduvalt vähem - üks valge, üks roosa ja üks punane, sealjuures mitte just kõige parem valik, kui leebelt väljenduda. Kui jookide aboluutne liider on restoranis Viin, siis roogade üle valitseb Tema Kõrgeausus Sibul.

Sibulat jagati koos tuunikala, pasteedi ja karbonaadiga, toorelt ja marineeritult, hakitult ja viilutatult, valget ja rohelist. Kalamarjaga pliinidel oli sibulat rohkem kui kalamarja, õrn tuunikalahõrgutis oli garneeritud mitte ainult suurte valgete sibularõngaste, vaid ka pikkade lopsakate roheliste sibulavartega.

Pärast läksime kinno, kasutan juhust ja palun siinkohal vabandust kõikidelt, kes meie lähedal istusid ja meie toiduvaliku tõttu pidid kannatama. Tegelikult ma tean, et sibul ja kino samasse päeva ei mahu.

Roogade nimistu oli pikk ja mitmekesine, aga lisandid olid enam-vähem ühed ja samad, nii külmadel kui ka soojadel sakuskadel (lisaks sibulale) punane kapsas, marineeritud küüslauk, hapukurk. Mitte et neil midagi viga oleks olnud, vastupidi, punane kapsas oli isegi väga hea, ainult mitu korda järjest ühte ja sama süüa on tüütu - alguses tuunikalaga, siis sedasama veel koos karbonaadiga. Karbonaadi Irkutsk lisandiks olid lisaks kapsale ja küüslaugule ka koorega kartulisektorid, tõenäoselt olnud enne seda pakis ja külmutatud, mida kokk oli rikastanud kartulimaitseainega - milline üllatus!

Kui keskaegne hoone 2003. aastal restoranina avati, äratas selle sisekujundus tähelepanu. Ikkagi väärikalt eksponeeritud 14. sajand, lisaks modernne klaas ja klaaspõrandaga tualettruum.

Nüüd on disaini täiendatud barankavanikute, sünteetiliste pitslinikute, garmoška, balalaika ja NSVLi taimekasvatuse kaardiga. Tõesti-tõesti, oleme ikka olnud ida ja lääne kohtumiskoht ja selles pole midagi imelikku, et kuue aasta jooksul on kunagises kaupmehemajas üksteise järel kaubeldud nii Jaapani, Euro-Aasia kui ka Vene roogadega.

Vene külalislahkus on üldteada, aga Ryumka kelner polnud mitte ainult osav ja kiire, vaid ka vaimukas - seda peaaegu et polegi ette tulnud.

Autor: Lemmi Kann, Heidi Vihma