22. jaanuar 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

ÄP restoranitest: õllesaali peakokk esindab Eestit

Beer House pakub hulga rohkemat kui tavaliselt õllesaalilt oodata võiks, menüü on rikkalik - sealt leiab peenema nimega toite ja rohke valiku õlut.

Pühapäevaseks lõunaks valisime Beer House'i sellepärast, et eelmisel nädalal toimunud Eesti parimate kokkade jõukatsumisel valiti just selle söögikoha peakokk Dmitri Rooz esindama Eestit maailma kokkade olümpial Bocuse d'Or võistlusel. Eelmisel aastal, osaledes neil tippvõistlustel esmakordselt, tuli Eestit esindanud Vladislav Djatšuk viieteistkümnendaks. Pole põhjust kahelda, et Dmitri Roozil järgmistel võistlustel kehvemalt läheks.

Loomulikult lootsin ma Beer House'is meistri oskustest osa saada. Kuigi tavaliselt ma ei lähe õllesaali toiduelamust otsima - peaasi, et õlu oleks hea ja midagi saaks peale hammustada, olid seekord ootused suuremad. Beer House'is on omad küüslauguleivad, seakõrvad ja kanatiivad, aga on ka midagi muud.

On kirsilaastudega suitsutatud krevetid, suitsukartulisalat, pilsnerisupp ubade ja suitsuribiga, forellitäidisega keerusai kalapuljongi kõrvale, ulukilihast majavorst, põdraliharullid, kui piirduda ainult esimesena silmahakanutega. Paljutõotav, eksju!

Pealegi on õllevalik Beer House'is rohkem kui korralik, ka pühendunumal õllejoojal läheks omajagu aega, et kõik märjukesed ära maitsta. (Veinijoojal läheb kiiresti, klaasiga kaks valget ja üks punane). Beer Housel on isegi oma pruulikoda. Õlut mitte ainult ei jooda, seda ka süüakse - pea kõik road sisaldavat natuke õlut, saime kelnerilt teada. Isegi kreembrülee on õllega maitsestatud.

Eelroaks tellisime kalapuljongi, suitsutatud krevetid, pearoaks pardikonfii ja põdraliharullid. Kahjuks tuli kohe kibedalt kahetseda, et ei valinud lihtsat vorsti-kapsast, vaid läksin maitseid püüdma. Suurem osa maitseid olid vaid imaginaarsed, taldrikule jätkus neid vaid natuke.

Maitsete-tekstuuride osas jäid plusspoolele kalapuljongi puhas maitse ja selle juurde serveeritud krõbe ahjusoe forellisaiake, pardikonfii ja lisand, mis koostiselt rohkem boršisuppi meenutas, kuid salatilikult mitte-vedel oli, ning veel ka põrdaliharullide metsaseened.

Miinuspoolele jäi kõik muu: pardikonfii lisand juustukroket (pealt krõbe, aga seest tainas, mille kohta kelner küll kinnitas, et nii see peabki olema, kuid mis ilmselgelt toore ja jahuse maitsega oli), pardikonfii välimus (kuiv ja kõrbeservaga, aga õnneks mitte -maitsega), põrdaliharullid (vintsked, kuivad, hambale allumatud) ja rullide lisandiks olnud kartulipirukad (kuivanud, servad kõrbenud).

Ligi kolmsada krooni maksnud põdraliharullid polnud ilmselgelt oma hinda väärt. Idee hea, aga teostus ei tulnud järele. Part oli ligi sada krooni odavam, ainult natuke üle kahesaja, tõenäoselt ühed viimased masuaegsed tipphinnad, mis Tallinnasse veel alles on jäänud.

Restoran on keeruline süsteem, mille edukas toimimine sõltub paljudest teguritest, pean ikka ja jälle seda tõsiasja endale üle kordama. Peakoka võimed, kuulsus ja hea nimi on sellest ainult üks osa.

Autor: Lemmi Kann, Heidi Vihma

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700