4. veebruar 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Küsimustele vastab juhtimisguru Jonas Ridderstrale.

Väidate, et oleme muutunud rumalaks ning ignorantseks?

Jah. See on minu peamine sõnum. Võime maailmast küll rohkem teada kui viissada aastat tagasi, kuid sellele vaatamata oleme aegade rumalaimad seda just selles tähenduses, et mei ei suuda infoga, mis olemas on, midagi peale hakata. Rumalus ja ignorantsus käivad käsikäes.

Kui vanasti ülikooli läksime oli meil võimalus spetsialiseeruda valides nelja ala vahel, nüüd on teaduskondi 44, mis jagunevad veel omakorda neljasajaks. Seda on liiga palju.

Maailma on tekinud tohutult palju infot, kõik on muutunud komplekseks. Oleme hakanud liialt kergekäeliselt uskuma ja omaks võtma asju, mida meile räägitakse. Hea näide on siin teadus. Ma ei saa aru, kustkohast tuleb meil selline usk, et teadus tegeleb heade asjadega? Nad võivad igasuguse jamaga tegeleda ning jamaga ka hakkama saada.

Kuhu me selle rumaluse ning ignorantsusega välja jõuame?

Astub lavale keegi, ilmselt on tegu meesterahvaga, kes ütleb, et ta teab vastuseid küsimustele ja on suuteline probleemidele ka lahendusi leidma. Üldiselt arvan, et see ei tähendaks midagi head. Meenuvad ajad enne Teist maailmasõda. Saksamaa näiteks.

Kõik varem olnud uskumussüsteemid on aja jooksul kraavi sõitnud, naiivne oleks loota, et kapitalism, olgu siis eesliitega karaoke või ilma, mingi erand oleks.

Kapitalism ei ole uskumussüsteem vaid hirmuäratav monstrum. Ilmselt on see seni parim süsteem, mis olnud, kuid ta on kaugel täiuslikkusest. Tal on üks suur eelis teiste eest - ta on efektiivne. Sa pistad sellesse masinasse oma idee ja kui see ei kõlba, sülitab ta selle välja. Ja muud ta ei teegi - kas neelab alla ja sa oled mängus sees, või sülitab välja ja sa oled mängust väljas. Probleem ongi selles, et masinat ei huvita inimene, eetika ning jätkusuutlikkus. Just siit koorubki välja kogu probleemistik, millega me täna maailmas rinda peame pistma.

Kui sa lähed karaokebaari, siis sa ei saa valida Brasiilia heavy metalit, vaid pead ilmselt piirduma Elvise või Rolling Stonesiga, sest nende lood on seal üleval. Meie vabadus täna on tinglik, kuid see on kordi parem kui vabaduse puudumine.

Olete oma teostes rõhutanud, et inimesed peaksid imiteerimise lõpetama ja olema nemad ise. Kas see võib pea peale pöörata kogu reklaami ning turundusmaailma, kuna inimesed on siis pigem kreativsed kui reaktiivsed ja loovad ise oma reaalsust?

Olen sellega nõus vaid osaliselt. Kui inimene on kreatiivne siis tal on väiksem vajadus otsida mingit välist impulssi, see on tal juba seesmiselt olemas. Brände tuleb veelgi rohkem aga nad ei saavuta enam sellist suurust nagu täna on McDonaldsil või Coca-Colal.

Inimesed on läbi aegade otsinud kindlust. Kui sa oled esmakordselt New Delhis ja sul on homme elu kõige olulisem kohtumine siis kuhu sa sööma läheksid - võtaksid ühe Big Maci McDonaldsist või riskiksid kohaliku tundmatu söögikohaga? On suur tõenäosus, et sa lähed kindla peale. Harjumustel ja turvatundel on suur jõud.

Mis teil sisetunne ütleb, mida lähitulevik (4-5 aastat) toob?

Mul on tunne, et oleme lähedal ajale, kus tuleb vastu võtta suuremat sorti otsuseid. Üleminekupunkt on siinsamas ja kui selle mööda laseme siis võib-olla tagasi keerata pole võimalik. On väga riskantne minna edasi lootes, et probleemid, mis meil on, kuidagi iseeneslikult lahenevad. Me toodame palju heitmeid ning oleme inimestena ka saastaks muutumas. Võib juhtuda, et meie harjumuspärane elustandard langeb oluliselt.

Samuti olen veendunud, et tsentraliseeritud süsteemid ei jää püsima, vaid lagunevad. Sellises süsteemis puudub inimlikkus ja võime kiiresti tegutseda. Paindlikkust ja tsentraliseeritust omavahel segades saame tulemi, mida näeme paljudes maailma suurimates ettevõtetes täna. Aga ilmselt kasvab sellest veel midagi välja, mis see täpselt on, on raske öelda.

Milline on tänane eduretsept?

Olla kui hõim. See tähendab jagada, kaasata kliendid, koostööpartnerid, kõik. Lase kliendil ise toode kokku panna. Anna talle see vabadus. Dell näiteks tegi huvitava lükke - selle asemel, et toota 25 erinevat arvutit, loodi neli nn platvormi, millel on tosin variantsiooni, millede hulgast klient saab ise endale sobiva kokku panna. Valik on piiratud, kuid siiski on võimlaus valik ise teha.

Ja muidugi, kui tahad, et meeskonnas oleksid loovad inimesed, pead pakkuma neile vabadust. Et meeskond laiali ei jookseks, tuleb leida sobiva iseloomuga liikmed, mitte inimesed kellel on vaid vajalikud oskused.

KES ON KESJonas Ridderstrale

* Euroopa uue generatsiooni juhtimismõtleja, bestsellerite “Karaoke kapitalism”, “Funky business” ja “Funky business forever” autor.

* Ashridge ärikooli külalisprofessor Inglismaal, SMD (Scandinavian center of managemant and Development) direktor ja omanik.

 * 2007. aastal paigutas Thinkers 50 mehe maailma juhtimismõtlejate hulgas 13. kohale.

Autor: Kristo Kiviorg, Rivo Sarapik