9. veebruar 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Me kõik oleme psühholoogiliselt haavatavad. Kuid mitte alati ühte moodi. Meie ”haavade” sügavus sõltub sellest, kuhu teise inimese rünnak on suunatud.

Robert Dilts (1990) kirjeldab meie sees toimuvat informatsiooni töötluse protsessi läbi järgmise hierarhilise mudeli:

Meie käitumise määrab ära see, mis tasandil me informatsiooni töötleme.

1. Baastasandil töötleme infot meid ümbritsevast keskkonnast. Siis vastame küsimustele kes on kus ja millal?

2. Keskkonnale reageerime me oma käitumisega. Mis ma teen või oskan?

3. Meie käitumine suunab meie infotöötlust, määrates ära meie võimed. Milleks ma üldse suuteline olen?

4. Need võimed organiseeritakse ( kujundatakse) meie veendumuste ja väärtuste poolt. Miks ma üldse midagi teen?

5. Veendumused on määratud meie identiteedi poolt. Kes ma olen?

Nii et kui inimene põrkub kokku raskuste ja konfliktiga, siis tuleks välja selgitada, mis tasandil ta raskustesse satub. 

Diltsi tasandite süsteem annab meile vahendi enda analüüsimiseks. Siit saab tuletada, millele peaks keskenduma ja mida muutma, et saavutada soovitav muutus ehk konflikt enda sees lahendada.

Võib öelda, et enda muutmiseks peame me teadma, kus ja kuidas tuleb oma ”tiibu liigutada” või kuhu vajutada, et tekitada soovitud muutus. Õppimine ja muutumine võib toimuda ju erinevatel tasanditel.

Tulles tagasi haavatavuse juurde, käime need tasandid sellest lähtuvalt läbi. Meie haavatavuse määr sõltub suuresti sellest, mida kritiseeritakse või rünnatakse.

Keskkonna tasand

Kui keegi on raskustes tööle keskendumisega (teeb vigu), siis kõige kiirem pingelangus ehk sisemine konfliktilahendus tuleneb selgitusest keskkonna tasandil: näiteks et ma pole süüdi, sest sellises lärmis ei suuda keegi korralikult keskenduda.

Järelikult me pole ka eriti haavunud, kui keegi teeb meile sellises olukorras etteheiteid viletsa töö pärast. Kui teenindaja räägib parasjagu teise kliendiga, siis järgmise kärsitu kliendi sapine märkus, miks just teda ei teenindata, haavab teenindajat suhteliselt vähe ega tekita erilist süütunnet, kui ta mõtleb põhjustele. Selgitus on ilmselge. Ta lihtsalt on sellises olukorras. Kuid tarvitseb vaid püsti tõusta ja teise kohta minna või siis hakata seda klienti teenindama, kui see probleem oleks lahendatud.

Tööalaselt muidugi hinnatakse inimese toimetulekut erinevates olukordades. Saades aru, mis tasandist on jutt, kuhu on suunatud kriitika ja millele tuleb keskenduda, ei hakka me samas enam mõtlema, et viga on minus. Nii on kergem otsustada, mida teha.

Käitumise  - oskuste ja rolli - tasand

Sa ei oska üldse käituda-arvutada-aruannet täita-andmeid analüüsida. Selline süüdistus haavab meid juba valusamalt, viitab meie infotöötluse puudustele, mida pole nii lihtne kohe muuta. Me ei oska oma rolli täita.

Tööalaselt on see oluline tasand, sest enamasti oskuste järgi inimesi tööle võetaksegi. Kuigi keerulisemate tööde puhul või ka teeninduse puhul uuritakse ühe rohkem sügavamaid tasandeid, lähtudes arusaamast, et inimesel peavad olema eeldused, võimed või sobiv hoiak, küll ta siis ka oskused omandab.

Tüli vormis  - sa ei oska seda teha – ise sa ei oska, pole kuigi suur tüli.

Võimete tasand

Kui keegi ütleb mulle, et ma pole võimeline midagi tegema, siis olen tõsiselt haavunud. Võimed on suuresti kaasa sündinud ja mis ma siis ikka teha saan. Kuid siiski – võimeid saab ka arendada. Väide, et ma pole võimeline ennast muutma, on mulle tõsiseks väljakutseks, võib tekitad viha ja selle kaudu vallanda energia, mille abil ennas arendama hakata. Kuid see nõuad tõsist ja pikka pingutust ning mul peab olema ka tõsine motivatsioon ennast pingutama hakata. Vastasel juhul ma ennast ei liiguta, vaid üritan panna hoopis teist liikuma – annan talle sama kaikaga vastu. Konflikt on siis üsna tõsine.

Väärtuste tasand

Kui keegi seab minu väärtused, usu ja maailmavaate kahtluse alla või naeruvääristab neid, siis riskib ta sellega, et me läheme jäädavalt tülli.

Organisatsioonis võib väärtuskonflikt viia hea spetsialisti lahkumiseni. Laiemas kultuurikontekstis võivad rünnakud väärtustele (ja muidugi identiteedile) vallandada rahutusi või isegi sõdu. Taanist alguse saanud usuteemaline konflikt – prohvet muhamedist karikatuuri tegemine – on selle ehedaks näiteks. Asi sai alguse abstraktsest mõtlemisest - väärtushinnangutest ja maailmavaatest – ja lõppes konkreetsete märulite ja surnutega. Abstraktse mõtlemisega püüti hiljem ka õigustada oma käitumist, võttes veel appi kollektiivne kaitse sõnaga „meie” – meil on demokraatia, sõna- ja arvamusvabadus jne. 

„Meil on sõnavabadus ja demokraatia” viitab nii väärtustele kui ka juba identiteedile, sügavale kuuluvusele ja päritolule. See annab muidugi sõnadele üüratult kaalu juurde kuid paneb ka teise poole sama „kaalukalt” vastama. Kui Taani peaminister oleks ise taibanud või mõni tema nõunik oleks talle öelnud, mis tasandil Muhamedi karikeerimise puhul muhameedlaste haavamisega on tegemist, oleks ta ehk järele mõelnud ja midagi oma käitumises muutnud: kas siis vabandust palunud või ajalehe toimetajat noominud või midagigi teinud. Sest matemaatikat ta kindlasti oskab ja kõigest üks pilk rahvastikukaardile oleks andnud talle ettekujutuse reaktsiooni mastaabist.

Lähedasest allikast sain hiljem teada, et kohtumisel kohalike moslemijuhtidega näitas peaminister üles suurt arrogantsust, mis muidugi maksis talle valusalt kätte. Usutunnistuse naeruvääristamine on sügavamate tagajärgedega kui isikutunnistuse naeruvääristmine. See sõltub ka järgmise tasandi mõtlemisest ehk identiteedi määrast. Kuid lipu põletamine ja pildi tulistamine läheb sellega seotud isikutele igal juhul korda.

Identiteedi tasand

Identiteet – see on enda samastamine millegi või kellegagi, kuni sinnamaani, et märk (lipp, pilt) ongi  asi ise.

Sina oled loll, su isa oli loll ja kogu su suguselts on kari idioote. Võib kindel olla, et sellise rünnaku puhul läheb sõjaks, kas siis avalikuks või varjatud kaevikusõjaks. Pole lootagi, et konflikt lihtsalt taanduks. Meie päritolu on midagi, mida me kuidagi muuta ei saa. Selle tasandi rünnakud, rassi vm. püsitunnuse alusel, on ikka olnud ja jäävadki suurte kondliktide tekitajaks. Sageli käivad need väärtustasandiga kokku, vahe tegemine on pea võimatu.

Siia ritta võib lisada veel ühe tasandi, mida ka Dilts on kirjeldanud, ja see on spirituaalne tasand. Seal on peidus meie tuumikväärtus(ed), meie missioon siin elus ja elu mõte.

Kurt Lewinil oli missioon, kui ta hitlerismi eest Ameerikasse põgenes, uurida ja tõestada, et demokraatlik ja vaba ühiskond on võimsam ja tootlikum kui totalitaarne. Ka füüsik Einsteinil oli missioon – teda ei huvitanud ei valgusspekter, molekuli kaal ega konkreetse aatomi ehitus, tema tahtis mõista jumala mõtteid. Kõik muu oli detailid.

Minu meelest jääb see tasand haavatavuse ulatusest üldiselt välja, ta on nii sügaval.

Seetõttu on elu põhiäärtuse või mõtte leidmine, oma missiooni sõnastamine siin elus kõige suurema kindluse leidmine endale.

Refereeritud Äripäeva Raamatuklubi raamatust "Inimene konfliktide keskel".

Autor: Lemmi Kann, Ülo Vihma