Sümpaatiat teenivad näitlejatööd, eriti lasteks kehastunud näitlejate kolmik eesotsas peategelase Anatoli Tafitšukiga Topperi osas.
Läbimõeldud atribuutika paneb karakterid särama. Lavalastel on toredad värvilised kostüümid ning nad mõjuvad tõepoolest algklasside õpilastena, seejuures saavutades oma imago küllaltki siiralt, ilma erilise ninnu-nännutamiseta.
Lugu on fantaasiaelemente täis. Etenduse sisu keerleb probleemi ümber, mida teha seinale joonistatud ninasarvikuga, kes ootamatult ellu ärkab ning enda toitmise ning kantseldamise vajadustega palju sekeldusi põhjustab.
Kuna lahendusi dikteerib lapsemeelne vaatenurk, siis saab kohale tulnud politseinikust maadeavastaja, kes loomaga mööda maailma rändama läheb.
Lõhutud vahelagi, kust ninasarvik alla korrusele on pääsenud, ei pahanda aga kedagi - allkorrusel elanud proua Flora kolib majahoidjaga kokku ning on veel õnnelikum kui enne.
Etenduse suhtes tekitavad poolehoidu sõbralikud inimsuhted ning vägivallatus. Intriig on muidugi absoluutselt olemas - ninasarvik ei saa nimelt majaelanike lemmikloomaks jääda ning pagarmeister tahab ta loomaaiale maha müüa - aga ka pagari pahameel tekitab saalis istuvates lastes pigem naerukihistamist kui ehmatust. Probleemid on pisikesed. Kõik saab korda.
Autor: Lemmi Kann, Mari Hiiemäe