12. märts 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

ÄP restoranitest: uus ja kirev Vilde

Ülima ettenägelikkusega pani skulptor Tiiu Kirsipuu kunagise Wilde pubi, nüüdse Vilde lokaali ette pingile istuma kaks kirjanikku, Oscari ja Eduardi. Nüüd, järjekordse omanikevahetuse järel oli söögikohal uus nimi omast käest võtta.

Tartu Wilde pubist on saanud Vilde lokaal, nüüd juba meie enda kirjaniku Eduardi järgi. Wilde või Vilde, mis seal vahet, niisama sisse astudes ei pane nimemuutust tähelegi. Mõnevõrra uuendusi on tehtud sisekujunduses: imeilus veranda on kardinaga pooleks jagatud, jäi vist liiga suureks, ja saalist on kadunud õdusad vaheseinad. Seal on kõik nüüd justkui suurem ja valjuhäälsem.

Kõige suuremad muutused on läbi teinud menüü. See on nüüd seinast seina, rahvalikest õllesuupistetest arendatud restoraniroogadeni. Lihtsamatele roogadele nime pannes on inspiratsiooni saadud Vildelt, muu maailma toidud on ilma kirjanduslike täiendusteta. Piibelehe praepelmeenid, Ludvig Sanderi sibularõngad, praeleivad "Külmale maale" ja juustufondüü "Mäeküla piimamees" on kõrvuti Itaalia, Hispaania, Texase, Prantsuse kulinaariaklassikaga, vahele pikitud midagi ka tädi Maalilt - tädi Maali värske aedvilja valik. Milline stiililine mitmekesisus.

Meie valik jäi peakoka soovitatud põdralihakotletile, mis oli saanud itaaliapärase täidise ja pestokastme ning lambakarrile ja sinihallitusjuustu-lillkapsapüreesupile. Supp oli kummaline: lillkapsapüreele oli lisatud sinihallitusjuustu tükke, mis polnud veel sulamagi jõudnud hakata, supiga segunemisest rääkimata.

Põdrakotletid oleks olnud päris toredad, kui kogu roog poleks kannatanud õli ja pesto ülekülluse all. Tugev õlikaste mattis muud maitsed enda alla ja kõike tuli enne suhupanekut kannatlikult õlist kuivaks nõrutada. Jah, rasv lisab maitset, aga selle võiks ju toidu sisse ära peita.

Üks roogadest, Rogan Joshi lambakarri tuletas meelde lugu, kuidas kurg rebasel külas käis - lopsaka kastmega lambakarri oli ühes väikses kausis, riis teises. Kastet on teatavasti kahvliga raske, kui mitte võimatu süüa, aga kumbki kausike polnud piisavalt suur, et seal riisi ja kastet kokku segada saaks.

Mõned Wilde-Vildega toimunud muutused olid kurvemad. Trepikojas võtsid meid vastu tilkuv lagi ja poolenisti vett täis kausid. Lõhnas märja krohvi järele - oli raske talve esimesi sulailmu. Kõige kahetsusväärsem on siiski aga kohviku kõrval asunud raamatupoe kadumine. Aastate eest oli just Wilde kohvik teerajajaks vaimu- ja köögikultuuri ühendamisel - ikkagi esimene raamatupoe kõrval paiknev kohvik, alles palju hiljem ilmusid need pealinna nooblite raamatupoodide juurde. Raamatupoe asemel on nüüd klubi Plink Plonk.

Kõige suurem uudis asub aga lokaali terrassil - sinna, vaatega Vallikraavi tänava poole on ehitatud saun ja pandud kümblustünn. Lokaalis vannis käia - sellest pole osanud isegi unistada.

Autor: Lemmi Kann, Heidi Vihma

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700