16. aprill 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Pealkiri oma nostalgiat ergutava kõlaga on kontakti loomiseks tabav valik pisut vanema, mitte verinoore filmivaatajaga. Esmaseid mõtteid, mis selle filmiga seoses pähe tuli, suunas just pealkirjas sisalduv sõnaühend punane elavhõbe, millest räägiti 1990ndate algupoolel. Mingil perioodil püüti lehekuulutuste kaudu seda salapärast ainet isegi osta-müüa.

Aastad hiljem, kui see äri lõppenud oli, usaldas mu keemiaõpetaja meile saladuse, et sellist ainet pole tegelikult üldse olemas. Filmis sai see varsti ka politseile teatavaks (grupeeringul oleks tasunud see asi endale juba enne selgeks teha, hiljem oli neil juba niigi probleeme küllalt).

 Ülevaatlikult filmi sisust. Äsja vanglast vabanenud Reps (Juhan Ulfsak) plaanitseb aega viitmata oma kaaslastega asuda uue tulusa tegevuse kallale. Nad otsustavad minna Venemaale, et sealt osta punast elavhõbedat eesmärgiga see ülisuure kasumiga edasi müüa.

Lisaks kriminaalsele tegevusele on filmis olulist rõhku pandud üldiste inimsuhete kujutamisele. Seda suundadel: võmm ja tema perekond; sama võmm ja kriminaali naine - viimane lausa armukese ja informaatorina samal ajal.

Suhteliine sai kokku isegi liiga palju ja nende ilmekus seetõttu kannas.

Formaadi poolest oli aimata Vene kriminaalfilmide õhustikku - inimliku ängi kujutamine on Vene filmide puhul omaette klass. "Punase elavhõbeda" puhul inimese takerdumine piiratud võimaluste ja unistuste labürinti samaväärsel määral ekraanilt saali ei imbunud.

Häid Eesti näitlejaid on ikka meeldiv näha, kuid millegipärast ei sobinud nad väga loodud miljöösse. Rollid olid head, kuid tundus, et nad püüdsid asetuda millessegi harjumatusse.

Mitu korda tekkis filmi vaatamise ajal mõte, et filmi tempo on liiga kiire, ei lase piisavalt filmi õhustikul esile kerkida. Rohkem aeglaseid detailidega mängivaid kaadreid oleks selle ülesande paremini täinud.

Raamatu järgi tehtud stsenaariumi puhul on ilmne vajadus teha valik, mida võtta, mida jätta. Ehkki "Ohtlik lend" on seriaal ja vahetult kõrvutamiseks ei sobi, siis põgusa võrdlusena on mu meelest just sealses atmosfääris suudetud midagi Eestile ainuomast kujutada nii inimsuhete kui ka kriminaalsete suhete poolelt.

Eesti mängufilmi arengus on "Punane elavhõbe" aga kindlasti oluline samm.

Autor: Lemmi Kann, Andrus Tins