11. juuni 2010
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Puhkepäev: millal kunstnik on tõeline kunstnik?

Draamateateri “Kaevuritest kunstnikud” räägib loo amatöörkunstnikest, kes teenivad leiba kaevuritena. Tõstatub küsimus, kas kunstnikuks saamise võimalus on sünnipäraselt ette määratud või saab kunstnik olla ka n-ö põhitöö kõrvalt.

Kunstnikest pajatavate suveetenduste lavaletoomine on Viinistu kunstimuuseumis juba traditsiooniks saanud. Seni on lavastuste aineseks olnud lood Eesti kunstnikest, värskelt esietenduv “Kaevuritest kunstnikud” võtab vahelduseks näidata üht välismaist lugu.

“See etendus sobib sinna. Ma isiklikult ei ole Viinistus küll varem lavastanud, aga tean, et seal on seda võimalik teha. Publikule on see koht tuttav. Viinistu kunstimuuseum ise on tinginud selle, et seal on enne tehtud ja tehakse ilmselt ka edaspidi lavastusi just kunstnikest,” rääkis lavastaja Priit Pedajas.

Oma olemuselt on “Kaevuritest kunstnikud” varasemate Viinistu kunstnikelavastustega võrreldes midagi sootuks uut. Materjal on uus, samuti probleemiasetus. See ei ole eluloonäitemäng ega keskendu ühele tegelasele, vaid inimgrupile, samuti on sellel tugev sotsiaalne alltekst.

Näidendi tegelasteks on kaevurid, kellel on soov lisaks söekaevanduses töötamisele ennast ka loominguliselt väljendada. Visamaid saadab edu ning nende tööd jõuavad peagi  kunstisaalidesse ja -kogudesse. Näidend toetub tõestisündinud sündmustele.

Inglismaal Ashingtoni grupina tuntuks saanud kaevuritest kunstnike rühmitus oli 30. aastatel tõepoolest olemas ning kuigi see ei saanud väga kuulsaks, püsib see nimi kunstiajaloos siiamaani. “Sellel näidendil on üks sügavam põhjus, miks teda mängida, see puudutab kunstnikuks olemist. Teksti autori tagamaa ja mõte on olnud eelkõige mõtestada seda võimalikkust, kuidas kunstnikuks üldse saadakse ja mida tähendab olla kunstnik. Siin etenduses on tegemist amatööridega, kes hakkasid maalima oma hariduse edendamiseks. Nad saavutasid küll mõningast edu, aga neist ei saanud kunagi päris kunstnikke, nad olid kaevurid edasi. Küsimus on sünnipärases ettemääratuses ning siin on mängus ka klassiküsimused. Üks asi on oma lõbuks pilte maalida, teine kunstnikustaatus välja teenida. Näidendis need küsimused tekivad ja need on teemad, mis meid tänapäeval kõnetavad ka laiemalt,” arutles Pedajas.

“Loomulikult on seal ka palju lusti ning kohati on see päris naljakas,” julgustas lavastaja vaatama tulema ka neid, kes pelgavad, et etendus kunstiajaloofaktidega üle võiks pingutada.                                  

Autor: Urve Vilk, Mari Hiiemäe

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700