4. märts 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Perefirmadele on iseloomulik keskendumine pikaajalisele, mitmeid põlvkondi hõlmavale tööle, tugev pühendumine kvaliteedile ja selle seosele oma perekonna

nimega ning inimlikkus töökohal, kus töötajatest hoolitakse tihti sarnaselt

oma laiendatud perekonnaga. Üle 90 protsendi Põhja-Ameerika ja suur osa

maailma ettevõtetest on perekondade omanduses, näiteks United Colors of

Benetton, Estée Lauder, Playboy, Gucci, Carnival Cruise Lines, Harley-Davidson,

Ford Models, Forbes ja Ford Motor.

Peamised eelised perefirmas töötades on vabadus, sõltumatus ja kontroll,

samuti paindlikkus ja loovus. Kontakt juhtkonnaga on vahetum, usalduslikum

ja vähem bürokraatlik, uute põlvkondade toomine ettevõttesse lihtsam. Probleemseks võivad kujuneda pärimisjärglus (kui vanem põlvkond ei võimalda nooremale kasvuruumi ega anna juhtimist üle), identiteedi kujunemine ja suhted õdedevendade vahel.

Edukates perefirmades osalevate pereliikmete rollid ja kohustused on selgelt

määratud. Soolised stereotüübid, mille kohaselt mees juhib ja naine kas abistab

või on lausa “nähtamatu”, on muutumas. Keerulisem on oma laste ülemuseks

olemise roll. Võib juhtuda, et ülemusena tuleb hilinev ja halba eeskuju näitav alluvast poeg vallandada, kuid isana võib see asi kurvastada, et poeg vallandati.

Ideaalis peaks isa olema järeltulevale põlvele eeskujuks ja õpetajaks, kohtlema

oma lapsi võrdselt ja tutvustama neile kõiki äri aspekte, kuulama nende mõtteid

ja lubama teha vigu. Ta võtab äri kui meeskonnatööd ja annab ohjad üle, enne

kui lapsed saavad 35.

Naised kalduvad ilmutama huvi perefirma juhtimise vastu siis, kui nende vennad ei ole tugevad juhid, kui neil endal pole meest või lapsi ja kui isa palub neid firmasse tööle tulla. Juhtimisest hoidutakse juhul, kui neil pole piisavalt teadmisi või oskusi, nad tunnetavad takistusi omaenda pere poolt ega saa julgustust oma isalt või abikaasalt.

Isade ja poegade töösuhe sõltub sellest, millises eluetapis mõlemad parajasti on.

Kui pojad on vanuses 17–22, otsimas oma identiteeti ja eraldumas perekonnast,

on kehv kommunikatsioon tavaline. Isa on siis enamasti neljakümnendates ja

samuti oma identiteeti üle vaatamas ja elu hindamas. Nad tahavad anda oma

elule tähendust ning rakendada võimu ja kontrolli, mis on aga vastuolus poegade

tolle hetke vajadustega.

Loe pikemalt ajakirjast Personali Praktik.

Autor: Kaisa-Kitri Niit, Urve Vilk