13. mai 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Hoolimata sellest, et see on reaalseid sündmusi ja inimesi kajastav, on see ka klassikaline noorte seikluskomöödia oma klassikaliste naljade ja inimtüüpidega.

Loos on koht naistehimural bully’l, teravmeelsel ja madala lihastoonusega nohikul, väiksel vagal hallil hiirekesel, mittemidagiütleval korralikul kodanikul ja tölbivõitu jõumehel ehk ideaalsel sõjaväelasel.

Peakangelane on unistav kirjanikuhakatis, kes suudab kaaslaste seas suurt ärevust ja pahameelt tekitada, sest oma ülimas naiivsuses paneb ta avameelselt kirja kõik hetkelised mõttelennud ja arvamused kaaslastest. Nagu kord ja kohus ei puudu ka alkoholilembene ja kibestunud seersant, keda lõbustab noorte elu põrguks tegemine.

Õnneks oli Sander Pukk nii teksti kui ka karakterite puhul jäänud originaali juurde ega pakkunud süvaanalüüsi noorte raskete katsumuste kohta ranges sõjaväes või ridadevahelist karmi kriitikat sõja suhtes, mida selle lavastuse puhul mõnikord tehtud on.

Tuleb tunnistada, et teatav umbusk selle õnnestumise suhtes oli minus alguses siiski peidus. Mitte et ma otseselt katastroofiks oleks valmistunud, kuid tudengilavastuste ja -filmide puhul ei ole kuigi arukas eeldada taset, mida pakuvad näiteks “Avatar” või “Armastus kolme apelsini vastu”.

Seda meeldivam oli üllatus, et tegu on siiski vana hea “Biloxi blues’iga”, vägagi humoorika ja militaristliku etteastega EMTA tudengitelt, kelle näitlejameisterlikkuse tõttu lendas aeg välkkiirelt ja publik kihistas naerda terve lavastuse vältel.

“Biloxi blues”

8/10

Tallinna linnateatris

Autor: Urve Vilk, Lola Annabel Kass