10. juuni 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Eelmisel nädalal sattusin Lõuna-Eestis ühe vanaema juurde, kes mind omatehtud roogadega kostitas ja neid teele kaasagi pani. Rabarberikissell, mannavaht, koduleib, porgandipirukas – tavalised head vanaematoidud. Pärast enam linnatoitu ei tahtnudki. Kuna pärisvanaemasid mul enam pole, siis läksin Rataskaevu tänaval asuvasse restorani, mis kannab nime Vanaema Juures. Midagi vanaemalikku ma sealt paraku ei leidnud.

Rataskaevu-vanaema on ennast sisse seadnud keldris, aga suviseks ajaks paar lauda ka tänavale tõstnud. Tänaval oleks olnud mõnusam, aga seal polnud vaba lauda, pealegi osutus keldrist tõusev hapukapsalõhn tugevaks meelitajaks.

Alles hiljuti nimetas üks Rootsi taluperenaine meie hurmavat kapsalõhna eriliselt vastikuks. See pidavat isegi riiete külge kinni jääma. Kuid mis oleks meie köök ilma selle imelise aroomita? Seega – keldrisse.

Menüü järgi otsustades pole Rataskaevu-vanaemale suvi veel kätte jõudnud. Igatahes oli heeringasuupiste täienduseks hunnik mugulsibulaviile ja kolm krimpsus jõhvikat ning kõigis neljas roas, mida sõime, oli rohelist hoolikalt välditud.

Kõige positiivsema mulje jätsid lihapallide nimetuse all kirjas olnud väiksed kotletid, kõrval mädarõigas ja jõhvikad. Heeringasuupiste lisandiks lubas menüü küll sinepise õuna-sibulasalati, kuid selle sibulane osa kujutas endast ilma igasuguse maitsestuseta tooreid sibulaviile ja marineeritud heeringas oli äravahetamiseni sarnane poe omaga. Siiski oli see koos musta leivaga pretensioonitult mõnus amps.

Juurviljasupiga ma leppida ei suutnud, see oli vilets. Ma ei räägi maitsestamisest, et soola vähe või pipart üldse mitte. Ka ei kurda ma maitserohelise puudumise üle, kuigi aru ei saa, miks seda nii püüdlikult välditakse. Küll aga kaeban supi maitse täieliku puudumise üle ja imestan, et juunikuus püreesupi tooraineks midagi paremat ei leita.

Igatahes tursarullile ma enam palju lootust ei pannud. Erinevalt tibatillukesest supist oli see korralik vaagnatäis juustu ja koorekastmega üleküpsetatud kala ja kartulit, kuid maitseelamust ei saanud sellestki: kala oli kuivaks küpsenud, juust ja koorekaste varjutasid muud maitsed ning dekoratsioon – kunstkalamari ehk valgumari – vajutas kõigele oma kunstkalalõhna pitseri. Uskumatu aga tõsi, roog oli tõesti garneeritud valgumarjaga, mida täiendasid taas jõhvikad.

Jõhvikaid paistab restorani köögis olevat, aga morssi nendest ei tehta. Vett toob see vanaema Evianist ja Vichyst, morsi asemel joob Coca-Colat, Fantat ja muid värvilisi suhkrujooke. Mõni mahl ja piim olid ka menüüs. Ja vanaema taimetee.

Tegelikult oli menüüs isegi üks hooajaroog – värskest rabarberist tehtud kook –, aga seda me enam tellida ei julgenud, vaid läksime Itaalia restorani end rammusa võõramaise maiusega lohutama.

Kui restoranil oleks mõni muu nimi, kehitaksin ükskõikselt õlgu – tavaline turistilõks, millel on parematel päevadel õnnestunud Lonely Planeti taolisesse turismiväljaandesse sattuda ja mis ühekorraklientidega toime tuleb. Aga nii oma vanaemade kui ka kõikide teiste Eesti vanaemade kaitseks tunnen kohustust protesteerida, et restoran Vanaema Juures heidab meie vanaemadele halba varju. Sellist sööki nad ju päriselt ei tee.

Vanaema Juures

Aadress: Rataskaevu 10/12

Telefon: 626 9080

Avatud: E–L 12–22, P 12–18

21

toit-jook

5/10

teenindus

8/10

interjöör

8/10

põhiroogade hinnad

8–16,50 eurot

Autor: Urve Vilk, Heidi Vihma