22. juuli 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Väärt kohad täituvad iseenesest, mistõttu ei pruugi Leivas eelneva broneeringuta vaba lauda leida, kuigi avamisest pole möödas kaht kuudki. Ka Šoti klubi restoran oli suveõhtuti rahvast täis, kuna seal on linna ilusaim restoraniõu, aga uute omanike käes ja uue nime all on see veel hoogsama elu sisse saanud.

Toiduajakirjanduses on selliseid fraase nagu "kvaliteetsest toorainest", "kohalik", "naturaalne", "suurepärased maitsed" ilmselgelt liiga palju kasutatud ja need on devalveerunud. Seepärast olen Leivast lugu kirjutades sõnavalikul päris hädas ja võtan kiirlaenu tegijatelt endilt. Trükin ümber koduleheküljelt leitud lause, mille mõtet täiel määral jagan: "Leib Resto ja Aed - lihtsa sisu, aga suure hingega."

Inimese puhul võib hinge olemasolu või selle puudumise üle teatavas kontekstis pikalt väidelda. Restoran aga saab (suure) hinge sisse ainult siis, kui tegijad ise samuti hingega asja kallal toimetavad ja neil midagi - olgu siis oskusi, teadmisi, kogemusi, julgust või kirge - ka hinge taga on. Leival on tõesti olemas nii sisu kui ka hing.

Üle kõige meeldis mulle Leiva roogade juures julgus olla lihtne ja kohalik, st eestimaine. Sealjuures ei pakuta mingeid seakoote ega hapukapsaid. Vähe sellest, sealiha polnud üldse, ei olnud ka kama, kilu ega kruupe, kuid ometi oli kõik väga kodune ja kodumaine.

Oli tomatisupp hapukoorega, oli kukeseenesupp, oli kohakala ja kartul munakastmega, oli grillitud tallemaks sibulakastme ja köögiviljaga, oli karamellkissell mustasõstramoosiga ning maasikasupp - sisult lihtsad, teostuselt elegantsed.

Paljude suviseks lemmikuks kujunenud külma tomatisupi maitset juhtis mõnus ürdibukett, tekstuuri kujundasid redisetükikesed ja mädarõikalaastud, värvi toonisid hapukoor ja murulauk ning viimase lihvi andis jääkuubik. Kunagine sööklahitt karamellkissell on Leivas tänu timmitud konsistentsile ja röstitud kaerahelvestele muutunud suurlinlikuks desserdiks.

Isegi enamasti õlleampsuna tuntud frititud liha majoneesikastmega on Leiva koka käte all saanud söödava sisu ja originaalse vormi: õhukeses krõbekoorikus hõrk jäneseliha, lisandiks punaveinimajonees, serveeritud lihtsal lõikelaual ja raasukesel rebitud küpsetuspaberil.

Ka joogid julgevad olla originaalsed: aperitiiviks jõime Põltsamaa vahuveinist ja astelpajumahlast segatud kokteili, digestiiviks pakuti ürditeesid. Mis puutub joogikaarti, siis sellele annab piisava usaldusväärsuse asjaolu, et selle on kokku pannud Eesti parim sommeljee, kelle loodud veinikaarte on mitmel korral tunnustanud ka Wine Spectator.

Teenindus oli kiire ja sujuv, ettekandja Merlyn oskas lahti seletada nii jooke kui ka sööke ning oli peale selle lõbus ja tore inimene. Nii et kõik oli hästi. Vähemalt seni, kuni ilm laseb paradiislikke aiarõõme nautida, on Leib selle suve hittrestoran.

Autor: Signe Sillasoo, Heidi Vihma