14. september 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Noored vabatahtlikud on aktiivsed ja tublid, kuid kõik Eesti elu paremaks muuta soovivad organisatsioonid tunnistavad, et puudu jääb asjaomase valdkonna tundjaist ning püsivatest abilistest. Ehk nagu välismaal on kombeks – vabatahtlikuks tullakse ja jäädakse aastakümneteks, ning pole tähtis, kas oled juht või lihttööline.

Paljudes riikides on vabatahtlikus töös tähtis roll ka pensionäridel, Eestis aga paraku mitte.

Tartu Ülikooli arheoloogia magistrant Viire Pajuste, kelle juhtimisel viiakse ellu

Rõuge muinasmaja eksperimentaalarheoloogilist projekti, tunnistab, et nii mahuka

töö tegemiseks on Eestis vabatahtlike leidmine üsna keeruline. Mujal maailmas

on ajalugu ja arheoloogiat populariseerivad üritused ja vastavad keskused üsnagi

edukad. “Eelmisel suvel leidsin abi üksnes tänu isiklikele kontaktidele. Paraku

jäi sellest väheks, olin sunnitud hoone konserveerima ja projekti lõpetamise

sellesse aastasse edasi lükkama. Algus oli paljutõotav, aga ajapikku läks asi aina

keerulisemaks,” räägib Pajuste.

Viis võimalust vabatahtlike motiveerimiseks

1. Võtke aega vabatahtlike tänamiseks mitte ainult suuliselt, vaid koostage

kirjalik tänukiri. 

2. Kavandage iga-aastane üritus, millega saate tunnustada oma vabatahtlikke.

3. Tutvustage eelarvet, mille abil tahate aidata neil senisest veelgi paremini

oma ülesandeid täita, või tutvustage põhjalikult eesmärke, mille heaks

te kõik töötate.

4. Pakkuge vabatahtlikele toitlustust. 

5. Tehke töötegemine rõõmsamaks. 

Loe pikemalt ajakirjast Personali Praktik.

Autor: Kaire Uusen, Urve Vilk