21. september 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

„Läbi valdkonna tegevuse koordineerimise arendab vabatahtlik projektijuhtimist, tiimitööd, ajaplaneerimist ja suhtlusoskust. Vabatahtlikul on võimalus saada valdkonna oma ala spetsialistiks ja täiendada oma teadmisi ka teistes loomakaitse valdkondades. Tegevuse tulemusena annab vabatahtlik väga olulise panuse loomade heaolu tõstmisse ja väärkohtlemise vähendamisse,“ teatab ELSi vabatahtlikke projektijuhte otsiv kuulutus.

Vabatahtlike koordinaator Geit Karurahu ning taimetoidumessi projektijuht Annika Lepp kinnitasid Bioneer.ee-le justkui ühest suust, et on saanud organisatsiooni hõlma all oluliselt panustada ning olulises valdkonnas midagi ära teha.

Loomade kaitsmine ja abistamine on mõlemale vabatahtlikule südamelähedaseks teemaks, mille edendamiseks vabast ajast ja heast tahtest kaasa löömine tasub ennast kindlasti ära. Mainimisväärne boonus on tööst saadav kogemustepagas ning eneseteostuse tunne nii isiklikul kui ka professionaalsel tasemel. Nii et küsimus, miks palgata tööd teha, vabatahtlike endi mõtteisse ei kipugi.

Kui kaua olete ELSi vabatahtlikud olnud?

Geit: Eesti Loomakaitse Seltsiga liitusin ma 2007. aasta lõpus. Vabatahtlikuna hakkasin tegutsema nii umbes aasta hiljem. Esmalt üritasin ELSile abiks olla logotoodete kujundamisel, seejärel heategevusliku müügi vallas. 2010. aasta septembril pakuti mulle võimalus asuda tegutsema vabatahtlike koordinaatorina, mille ma ka rõõmuga kohe vastu võtsin.

Annika: Alates selle aasta aprillist.

Kuidas tulite ideele vabatahtlikuks hakata?

Geit: Esmalt tuli soov kaitsta loomi ja parandada nende olukorda Eestis. Kuna sellel ajal vabatahtliku tegevuse võimalusi niimoodi ei tutvustatud, ei osanud ma alguses ennast vabatahtlikuks pakkuda, vaid liitusin ELSiga ja lootsin, et saan sel viisil kuidagi kasulik olla. Alles hiljem jõudsin vabatahtliku tegevuse juurde. Kuna siis veel ELSil kindlat vabatahtlike programmi ei olnud, üritasin iseseisvalt leida tegevusi, milles ELSil minu abi vaja võiks minna.

Annika: Mul oli üks idee, mis ELSile meeldis. Kui selts oli otsustanud idee ellu viia, võeti minuga ühendust, et kas ma sooviksin antud projekti juhtida. Olin nõus.

Kuidas ikkagi just ELSi sattusite?

Geit: Ma ei ole kunagi aru saanud inimeste halvast suhtumisest loomadesse ning olen juba lapsest saati soovinud seda kuidagi parandada. Kuuldes loomakaitse organisatsioonidest välismaal hakkasin uurima, kas ka Eestis selline organisatsioon tegutseb. Selle käigus leidsingi ma Eesti Loomakaitse Seltsi. Tutvudes Seltsi põhikirjaga ja tegevusega sain aru, et tegu on organisatsiooniga, mille töös ma soovin osaleda.

Annika: Kui ma üldse vabatahtlikku tööd teeksin, oleks minu esimene valik loomade abistamine. Loomulikult ei välista see teisi vabatahtlikke töid. Kui need on oma olemuselt üllad ja maailma muutvad, olen võimaluse korral alati valmis abikäe ulatama.

Millised on teie tööülesanded?

Geit: Minu peamiseks ülesandeks on vabatahtlikega suhtlemine ja uute vabatahtlike värbamine, samuti vabatahtlike andmebaasi haldamine. Lisaks tegelen vabatahtlike tegevuse kavandamisega ja korraldamisega, vabatahtlike ürituste ja koolituste korraldamise ning juhendamisega. Loomulikult ka kõige muuga, mis on seotud vabatahtlike ja nende tegevusega.

Annika: Olen projektijuht. Sean paika ja viin ellu konkreetse projekti tegevuskava, eelarve, meedia- ja turundusplaani. Otsin ja suhtlen partneritega ning ning kaasan vabatahtlikke. Hoian kätt pulsil kõikidel projektiga seonduvatel tegevustel.

Milline koormus teil vabatahtlikena on?

Geit: Alates eelmise aasta septembrist tegelen ma vabatahtliku tööga igapäevaselt. Teen seda keskmiselt kuskil 30-60 minutit päevas. On ka olnud aegu, kus olen sellega tegelenud nii umbes 5-6 tundi päevas. Kõik oleneb sellest, mis ELSis seoses vabatahtlikega parajasti toimub. Kui on tulemas mõni üritus, kuhu on vabatahtlike appi vaja või on uued tegevused, kus vajaksime vabatahtlike abi, on tööd loomulikult rohkem ja sealt tulevad ka need 5-6tunnised päevad. Praegu on vabatahtliku töö kõrvale jäänud vaid veel ülikooli lõpetamine, kuid kuni selle aasta suveni sai vabatahtlikku tööd tehtud paralleelselt töö ja ülikoolis õppimisega.

Annika: Keskmiselt umbes 8 tundi nädalas. Viimasel ajal siiski rohkem - ligikaudu 2-3 tundi päevas.

Mida vabatahtlik tegevus ELSis teile annab?

Geit: Annab võimaluse olla osaline loomade olukorra parandamises, suhelda ja tegutseda koos inimestega, kes armastavad loomi ja soovivad neid aidata sama palju kui mina. Samuti on ELSis tegutsemine õpetanud paremini tundma loomakaitse valdkonda ja andnud võimaluse pidevalt loomakaitse teemadega kursis olla. Loomulikult ka võimaluse teha seda, mida ma kõige rohkem teha armastan.

Annika: Saan aidata kaasa äärmiselt vajaliku ja uue asja sünnile. Loomulikult saan ka kogemusi projektijuhtimises, tiimitöös, ajaplaneerimises jms. Lisaks olen tutvunud mitmete väga toredate inimestega, kellega kindlasti ka tulevikus erinevaid ettevõtmisi korraldame.

Millised on vabatahtliku tegevuse positiivsed küljed?

Geit: Üks peamiseid positiivseid külg on see, et vabatahtlikuna tegutsemine annab võimaluse tegeleda millegagi, mis endale huvi pakub. Iga tegevusega saab juurde uusi kogemusi, millede käigus võib õppida juurde midagi, mida võib hiljem ka mujal vaja minna. Lisaks tutvub paljude erinevate inimestega, kellega koos saab ühise eesmärgi nimel tegutseda. Üks kõige paremaid tundeid vabatahtliku tegevuse juures on see, kui tead, et oled saanud oma tegevusega kellelegi kasulik olla või kedagi aidata.

Annika: Võimalus aidata on juba iseenesest positiivne.

Millised on aga murekohad või probleemid?

Geit: Ausalt öeldes ei oskagi otseselt vabatahtliku tegevuse juures ühtegi probleemi või murekohta välja tuua. Kui kardetakse, et vabatahtlikuna tegutsemine võib muid asju häirima hakata, on alati võimalus neid töid koomale tõmmata. Või kui kardetakse, et isiklikud väljaminekud suurenevad vabatahtliku tööga, siis keegi ju ei kohusta selleks. Vabatahtlikku tööd on võimalik teha ilma selle peale raha kulutamata. Ainuke kulu vabatahtliku tegevuse juures on aeg.

Annika: Vabatahtlikul ei ole ju töölepingut ega tööaega. Teinekord on keeruline erinevaid tegemisi ja asjaajamisi sättida nii, et kõigile sobiks. Ja aeg-ajalt tullakse vabatahtlikuks liigse entusiasmiga – ollakse algselt nõus ühe või teise asjaga tegelema, kuid kui tegemiseks läheb, on inimene otsustanud, et tal siiski pole aega või tahtmist. Selles mõttes on oluline, et vabatahtlik võtaks ka vastutuse.

Kuidas on vabatahtlikest kasu organisatsioonile?

Geit: MTÜde jaoks moodustavad vabatahtlikud suure osa tööjõust tänu kellele on võimalik organisatsioonina midagi ära teha. Vabatahtlikud aitavad ellu viia organisatsiooni eesmärke, samuti on nad abiks organisatsiooni igapäeva elu juures.

Annika: Lisaks töökoormuse vähenemisele on kindlasti suureks plussiks see, et läbi vabatahtlikkuse võimaldamise on organisatsioon avatum ja justkui meie kõigi ühine ettevõtmine. Meil on kõigil võimalik kaasa aidata loomade paremale käekäigule.

Mis üldse teid kui vabatahtlikke enim motiveerib?

Geit: Üheks peamiseks motivaatoriks on see, et saan aidata organisatsiooni, mille tegevust pean oluliseks.

Annika: Nagu juba eelnevalt mainisin, on minu jaoks olulisim võimalus otseselt aidata loomi. Kõik muu on teisejärguline.

Milline on teie arvates suhtumine vabatahtlikku tegevusse Eestis? Aga teie sõpruskondades?

Geit: Eestis on aastate jooksul suhtumine vabatahtlikku töösse paranenud. Järjest enam nähakse vabatahtlikus töös suurt kasu organisatsioonidele ja head kogemuste pagasit inimestele. Rohkem tutvustatakse vabatahtlikke tegevusi ja erinevaid võimalusi, kus ja kuidas vabatahtlikuna tegutseda. Viimaste aastate jooksul on läbi viidud ka rohkem uuringuid vabatahtliku töö ja vabatahtlike kohta.

Pean tunnistama, et minu sõpruskonnas, inimeste hulgas, kellega ma kõige tihedamalt suhtlen, ei ole ühtegi inimest, kes vabatahtliku tööga tegeleks. Pigem toimib selline vaikiv austus minu vastu, kes ma vabatahtliku tööd teen, ja minu poolt siis mõistmine, miks nemad seda teha ei soovi või ei saa.

Annika: Tahaks loota, et suhtumine on siiski valdavalt positiivne. Olen küll vahel kuulnud imestust, et "miks sa ilma rahata tööd teed?" Aga seda viimast väga harva, ja peale põgusat selgitust on tavaliselt seegi mõistatus lahenenud.

Mida tuleks vabatahtliku töö juures veel paremaks muuta?

Geit: Vabatahtliku tegevuse toimimist on Eestis viimaste aastate jooksul jõudsalt edasi arendatud. Loodud on lihtsaid ja mugavaid viise, kuidas vabatahtlikud saaksid endale tegevusi leida ja organisatsioonid vabatahtlikke. Samuti on järjest enam hakatud vabatahtlikku tööd avalikkusele tutvustama. Samas tundub, et Eestis on vabatahtlik tegevus levinud enam õpilaste ja tudengite hulgas. Vabatahtlikule tegevusele ja vabatahtlikkusel põhinevatele organisatsioonide tegevusele aitaks kaasa, kui vabatahtliku tööd tutvustataks ka enam vanematele ja kogenenumatele inimestele.

Annika: Ma usun, et see on organisatsioonipõhine. ELSile näiteks kuluks ära üks vabatahtlike veebipõhine rakendustarkvara. Ehk leidub kuskil keegi, kes tahaks vabatahtlikus korras sellise meile meisterdada?

Autor: Urve Vilk, Bioneer .ee