14. oktoober 2011
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ilus ja hirmutav

Vabakutseline kuraator Rael Artel meelitas Tartu kunstimuuseumisse moodsa kunsti absoluutse raskekaallase, video- ja performance’i-kunstniku Marina Abramovici.

Abramovic on sündinud Serbias, kuid tegutseb suure osa ajast New Yorgis. Ta on pärit väga karmikäelisest perekonnast. Tema ema juhtis majapidamist sõjaväelase rangusega ja piiras oma tütre väljaskäimisi kuni tolle 29aastaseks saamiseni. Selle ajani pidi Marina kõik oma performance’id enne õhtu saabumist ära tegema. 1976. aastal kolis ta Amsterdami.

Abramovic ise nimetab end performance’i-kunsti vanaemaks. Performance sündis 1960.–1970. aastatel mõneti vastandina teatrikunstile. See rõhub ehedatele kogemustele, mida selle tegijad läbi elavad. Teisest küljest võitleb performance’i-kunstnik kunstituru vastu, tehes sellist kunsti, mida ei saa müüa ega koguda.

Kehakunst ja performance ühinevad Abramovici loomingus tervikuks. Ühel või teisel moel on kunstniku kehalised tundmused alati tema performance’ite keskpunktis, olgu need valusad või mõnu tekitavad.

Tartu kunstimuuseumi viltuses majas Raekoja platsil saab näha Abramovici nelja videotööd nii 1070ndatest kui ka 2000. aastatest. Näitus algab tööga “Kunst peab olema ilus, kunstnik peab olema ilus” (1975), kus näeb Abramovici vägivaldselt oma juukseid kammimas ja samal ajal justkui mantrana korrutamas: “Kunst peab olema ilus, kunstnik peab olema ilus...”

See töö viitab Marina sõnul naiskunstniku olukorrale, kus meigitud naiskunstniku ei võetaks iialgi tõsiselt. Teine tasand selles videos on naise keha ilu proovilepanek, millega samal ajal tegelesid paljud naiskunstnikud, kasutades oma keha kunstiteose osana.

2001. aastal valminud “Kangelane” on ikonograafiline töö valgest hobusest, tema seljas istuvast kunstnikust ning lehvivast valgest lipust, taustal kõlamas Balkani folklaul. Peale lipu lehvimise tuules ei liigu ükski teine asi selles videos.

Proovilepanek viimse piirini. Näituse lõpetab video “Sibul” (1996). Suurel projektsioonil näeme, kuidas kunstnik sööb suurt sibulat. Ta sunnib end selleks, sest sibul tekitab tal oksereflekse, ta pisarad voolavad, kuid ta ei lõpeta oma jõhkrat tegevust.

Vaataja jaoks muutub see protsess peaaegu sama valulikuks kui kunstnikule endale, sest kogu tegevus on näha lähivaates, äärmiselt groteskne, ent samal ajal kummaliselt lummav ja paigalenaelutav.

“Art Must Be Beautiful. Marina Abramovici valitud teosed”

Tartu kunstimuuseum

Avatud 13. novembrini

 

 

 

 

Autor: Urve Vilk, Ragne Nukk

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700