16. detsember 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Sellest ajutisusest tundub loomu poolest hoogne ja kerge lennuga Tigu vunki juurdegi olevat saanud: seadis end Sisaliku pesas sisse, teeb süüa ja valab veini, reedeti laseb muusikat ja mõnikord löödavat isegi tantsu. Disaini ei tehta (kui, siis ainult natuke ja taldrikul), päevasööki ei jagata, uksed tehakse lahti alles kell kuus ja sedagi mitte igal õhtul.

Menüü on lopsakas ning pakub lusti juba lugedeski (tõenäoliselt pakkus lusti ka selle kokkupanek). Pea kõik road on millegi poolest ainulaadsed, sest tooraine on eriline. Ainus n-ö tavaline asi on veise sisefilee, aga muu – austrid (suhteliselt harilikud, eks ole?), habemenoad (mitte päris, vaid sellise nimega  mereloomad, pole Eestis varem kohanud), mandelkarbid (sama lugu – ei mäleta, et oleks neid Eestis söönud), suured ja väiksed vongole’d (jälle ühed karbid),  küüliku maks, vasika harknääre – mitte.

Kas aitab? Üks tavaline söögikoht saaks juba ühest-kahest sellisest roast plusspunkte juurde, Teos aga tuleb kulinaarseid imesid kui küllusesarvest.

Õieti on Teol kaks menüüd: üks kujundatud ja pidulik (aga seal olevaid roogasid alati ei ole, sest Teo uperpallitavale fantaasiale sobivat toorainet lihtsalt ei jätku) ja teine lihtne A4-formaadis print, millel kehtiv päevaprogramm.

Minu külastus juhtus sellisele õhtule, kui pidin lahendama heaoluühiskonna igapäevaprobleemi: kuidas maksimeerida naudinguid, samal ajal võimalikult vähe kõhtu täites ehk kaloreid manustades. See ebaõnnestus, Tigu pole niisugusteks söögiaegadeks õige koht. Eelroaks olnud tuunikala-tartar oli tohutult suur ja teine – vasika harknääre (valisin selle just lootuses, et nii haruldast asja ehk jagatakse napilt) – erakordselt rammus. 

Mitte nii uperpallitavalt lopsakad, märksa vähem ekstreemsed, pigem vaoshoitud olid flambeeritud kammkarbid (eelroogade jaotusest) ning vasikamaks salvei ja veinikastmega (pearoogadest), aga need jäid mu lauakaaslase rõõmuks.

Dessertide jaotuses tõmbub Tigu ratsionaalseks: koogid Matildast, kommid naabrite juurest, enda poolt paar valitud juustu ja ongi kõik. Matilda Pavlova, mis esindas Pavlovate pehmet koolkonda, oli kohev ja vahune ning suutis oma külluslike süsivesikutega tasakaalustada nii tuunikala valgud kui ka harknäärme rasvad. Eriti kui magusat veini kõrvale mekkida.

Seekord tuligi toidu allalibistamiseks tavapärasest rohkem veini juua, see teatavasti kergendab toidu omastamist. Teol õnneks oli, mida pakkuda, ega nad end ilmaasjata vinoteegiks nimeta. Ja tore oli liikuda veinilt veinile – nagu söögid nii on ka sealsed joogid sellised, mida mujal naljalt ei kohta.

Teo ettekandjad on alati olnud normaalsed inimesed, kes tunnevad toitu ja veini ning oskavad rääkida. Nii ka nüüd: ettekandja soovitas roogasid, andis nõu veinide valikul ning rääkis Teo reedeõhtustest pidudest, kuhu tahaksin enne järgmist kolimist kindlasti jõuda.

Tigu

Aadress: Pikk 30, Tallinn

Telefon: 56 668 493

Avatud: T–N 18–23, R–L 18–24

24

toit-jook

9/10

teenindus

9/10

interjöör

6/10

põhiroogade hinnad:

9–19 eurot

Autor: Urve Vilk, Heidi Vihma