Kas tõesti on ka Tallinnal nüüd oma väike Itaalia? Hallist talvest soojavärvilisse pudi-padi täis söögikohta sattuda oli puhas rõõm, võiks öelda, et tärkas armastus esimesest pilgust. Meie talvises kõledas linnas on selliseid rõõmsaid kohti hädasti vaja ja natuke kitši ei tee ühelegi söögikohale liiga.
Il Gioco pole mitte ainult kondiitripood, nagu alguses võib arvata. Sopiline ruum pakub võimalusi omaette olemiseks, inimeste vaatamiseks, on nurgataguseid, on aknaaluseid laudu. Meeleolu loovad hõõguvad värvid ja itaallasest kokk, laia naeratusega väike ümarik mees, kes laulukest ümisedes avatud köögis askeldas.
Armsakesed olid ka ettekandjad, kenasti värviliselt riides ja püüdlikud, vähemalt alguses. Kui tellimused juba käes, nende huvi mõnevõrra lahtus. Kui tühje taldrikuid oli juba sel määral kogunenud, et kohvitassilegi ruumi ei jätkunud, palusime osa nõusid ära viia. Viisidki, usinalt ja püüdlikult.
Roogi igale maitsele. Pühad löövad söögiajad sassi. Sattusime Klaaspärlimängu hilise hommikusöögi ja varajase lõuna vahepeal, nii et grillkana ja suured praed jäid proovimata. Aga just sellisel ebamäärasel ajal eine kokkuseadmiseks pakub
sealne menüü häid võimalusi.
Kõigepealt täidisega pannkoogid, mis koos kastmega üle küpsetatud. Proovisime kana ja seentega varianti, mis oli kastmega niivõrd üheks saanud, et kirjasõna uskumata oleks raske olnud pannkoogilikku alget üles leida. Maitse aga – hea.
Singitäidisega tortilja seevastu üllatas taina tihkuse ja krõbedusega, ka täidis oli rikkalik. See pannkook – sest mis see tortilja siis ikka muud on kui pannkook – oli jälle väga hea. Taignameister on üldse Il Giocos tasemel. Ka lahtisel brokolilambavorstipirukal oli koorik piruka parim osa,
sisus polnud lambasusest erilisi märke, pigem valitses seal munakaste.
Koht hallist talvest põgenemiseks. Nagu kõigil nii on ka minul kujunenud oma lemmikud, mida ma igal võimalusel tellin. Üks neist on vitello tonnato ehk tuunikalakastmega vasikalihalõigud.
Ühelt poolt võlub mind selle roa lihtsus, isegi primitiivsus – liha ja soust –, teisalt ahvatleb ikka ja jälle see tavatu liha-kala kombinatsioon.
Kui selle valmistamisel mõne päris itaallase käsi on mängus olnud ja rooga pole üle disainitud, pole see kunagi pettumust valmistanud, nii ka sel korral. Klaaspärlimängus oli igasugust
mängu välditud, liha oli liha ja soust oli soust, lisandiks
mõni tomat, rukolalehed ja kohalik sai (mitte küll hommikune, pigem eelmisest õhtust).
Kellele see koht sobiks? Kõigile, kellel hallist talvest villand on saanud. Samuti Itaalia hõngu püüdjatele. Nautlejatele. Mitte väga nõudlikele ja rikastele lõunatajatele. Hea kohvi sõpradele.
Veinijoojatele. Kahekesi olla soovijatele. Ajaveetjatele.
Klaaspärlimäng
Aadress: Pärnu mnt 32, Tallinn
Avatud: P–K 8–24,
R 8–1, L 8–2 21
21 punkti
TOIT-JOOK
7/10
TEENINDUS
6/10
INTERJÖÖR
8/10
PÕHIROOGADE HINNAD:
7,50–10,90 eurot
Autor: Urve Vilk, Heidi Vihma