2. veebruar 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Viimase aja uuringud näitavad, et paljudel inimestel ületavad kohustused olemasolevaid varasid ning neil puudub seega igasugune rahaline seljatugi võimalike suuremate ootamatute olukordade kaitseks. Ometi on ka väikese, kuid järjepideva rahalise panusega elukindlustusele võimalik sellesse olukorda positiivset muutust tuua. Ja see väide ei ole sugugi ainult sõnakõlks, vaid täiesti käegakatsutav lahendus väga paljudele peredele.

Milleks mulle elukindlustus?

Täna on paljud mõelnud sellele, mis saab siis, kui mõni ootamatu õnnetus peaks tabama meie autot, meie kodu, seal olevat vara, kuid ei mõelda eriti sellele, mis saab meie lähedastest, kui meie endi tervist peaks mõni ootamatus tabama. Lisaks sellele, et selline õnnetus võib lähedastele emotsionaalses mõttes väga traagiliseks osutuda, võib ühe sissetuleku kadumine oluliselt mõjutada ka pere rahalist käekäiku, sest keskmise Eesti pere kohustused on enamasti suuremad kui kiiresti kasutuselevõetavad varad.

Elukindlustusega seostub tihtipeale ridamisi müüte. Tegelikult on elukindlustuse näol täna tegemist ühe kättesaadavaima lahendusega, mis aitab kiirelt oma varad olemasolevate kohustustega tasakaalu viia.

Kellel tasub elukindlustusele üldse mõelda? Vastus on lihtne – seda võiksid teha kõik, kellel on lähedasi, kelle heaolu nende sissetulekust sõltub. Pere heaolu on kõige haavatavam just siis, kui pere põhitoitja sissetulek ootamatult ära kaob. Seetõttu peaksid elukindlustusele mõtlema väikelaste vanemad, laenudega inimesed ja riskantsemate ametite või hobide esindajad.

Kahjuks tuleb täna väga tihti ette olukordi, kus  inimesed ei usu, et nendega võiks midagi hirmsat juhtuda. See loob omakorda arusaama, et elukindlustust ei ole tarvis. Kindlustus seostub ebameeldivate mõistetega nagu surm ja probleemid ning inimesed ei soovi mõelda surmale ega sellele, mis juhtub pärast seda – kas lähedastele jääb kodu alles, kas nad suudavad laenu maksta ning kuidas nad saavad hakkama siis, kui pere põhitoitjaga peaks midagi juhtuma. Täna veel ei nähta elukindlustust võimalusena tagada lähedaste toimetulekut, kes lisaks kalli inimese kaotusele võivad muuhulgas kaotada ka olulise sissetuleku allika. Surmale ja kindlustusele mõeldakse peamiselt alles siis, kui on satutud õnnetusse või muul viisil surmaga kokku puututud. Kuid siis võib kahjuks olla juba hilja.

Kas vaid rikaste privileeg?

Arvatakse, et elukindlustuse sõlmimine on väga kulukas ning kindlustusmaksed neelavad suure tüki igakuistest sissetulekutest. Eeldatakse, et kindlustus on seega ainult rikastele inimestele, kellel on palju raha. Selline arusaam tuleneb sellest, et paljud seostavad elukindlustust omaaegse kombineeritud lahendusega, mis sisaldas nii kindlustuskaitse kui ka raha kogumise võimalusi.

Tegelikkuses ei ole elukindlustus juba ammu vaid suurema sissetulekuga inimeste privileeg, sest tänapäevased lepingud on juba eraldi ning see on viinud ka igakuised elukindlustuse lepingutasud madalale. Näiteks maksab elukindlustuskaitse summas 10 000 eurot keskmiselt kümme eurot kuus ning kaitse on tagatud alates lepingu sõlmimise esimesest päevast. Sama suure summa kogumiseks juhul, kui panna iga kuu kõrvale kümme eurot, kuluks umbes 83 aastat.

Erinevate teenusepakkujate puhul tasub alati uurida ka soodustuste võimalusi – näiteks pakub Swedbank elukindlustuslepingutele tervisliku eluviisi soodustust. See tähendab seda, et kui kindlustuse sõlmija hoolib oma tervisest, on tal võimalus igakuist kuumakset veelgi väiksemaks muuta.

Elukindlustus ei ole tuulde loobitud raha

Elukindlustusega käib nii mõnigi kord kaasas eksiarvamus, et kindlustus on üks suur pettus, kus kunagi kindlustussummasid välja ei maksta. Leitakse, et selle võimalikud ohud on suuremad kui tajutavad võimalikud kasud.

Juhtumeid, mille puhul kindlustusselts hüvitise maksmisest keeldub, on tegelikkuses väga vähe. Kindlustusandjate huvides ei ole mingil juhul väljamaksetest keeldumine – see oleks edasisele tegevusele väga suur löök ja vähendaks usaldust. Vastupidi – piiripealsed juhtumid lahendatakse kahjukomisjonides tavaliselt ikka väljamaksmise kasuks. Keeldutakse juhtudel, kus juhtum kuulub selgelt välistuste alla, näiteks on elukindlustuse puhul lepingu sõlmimisel teadlikult varjatud olemasolevat rasket haigust. 2010. aastal maksis Swedbanki elukindlustusselts kindlustatu surma korral hüvitist 90% juhtudest.

Kui olete otsustanud elukindlustuse kasuks, peab kindlasti enne lepingu sõlmimist hoolega tutvuma tingimustega, kuna teenusepakkujate kindlustustooted võivad kanda erinevaid nimetusi ja olla väga erineva sisuga. Tihtipeale on näiteks odavama kindlustusmakse taga ka väiksem turvatunne ehk väiksem kaitse.

Kui omame täna kohustusi pere toimetulekuks, peaksime mõtlema ka sellele, kuidas tuleb pere toime tulevikus. Riiklikud süsteemid ei maksa tagasi võetud laene ning muud toetused, näiteks toitjakaotuspensioni võimalused on piiratud, ega taga kaugeltki senise elukvaliteedi lähedase taseme säilimist. Seega oleme sellele riskile vägagi haavatavad.

Peaksime endalt julgema küsida, kuidas saavad minu lähedased ja pere hakkama siis, kui mind ja minu sissetulekut enam pole. Oma peas tasub erinevad stsenaariumid läbi mõelda ning lahendusteks leida sobivaim. Kuigi rahaline tugi ei leevenda emotsionaalset valu, mille põhjustab lähedase kaotus, siis vähemalt ei lisandu hingelisele valule rahalised probleemid.

Autor: Urve Vilk, Mihkel Mandre