"Meil on ebameeldivatest uudistest küllaltki paljud seotud käsikirjadega ehk tagasilükkamistega. Kui aastas pakutakse paar-kolmsada käsikirja ja avaldatakse ehk kümmekond, siis on muidugi ka solvumisi," rääkis Vahter.
"Enamik inimesi suhtub mõistvalt, aga vahel esineb juhtumeid, kus inimene justkui ootab äraütlemist, et saaks hakata agressiivselt vaidlema. Siis ei tohi laskuda vaidlusse, vaid peab üritama konkreetselt ja viisakalt asja ära lõpetada. Kui äraütlemine on piiripealne, võib soovitada kellegi teise poole pöörduda, mõnel võib sellest abi olla. Tähtis on ajada ühte joont, mitte anda vastukäivaid kommentaare, mis võib inimestes tekitada valearusaamu või asjatuid lootusi," rääkis Vahter.
Kui ühes projektis on vaja koos tegutsema panna eri autorid, toimetajad ja kujundajad, peab teatud määral arvestama ka inimeste iseloomuga. Mõni kombinatsioon võib olla väga plahvatusohtlik, teine sujub ladusalt. Vaidluse korral on targem mitte väga jäigalt pooli valida, vaid kõik ära kuulata ja ettevõtmist vaikselt finiši poole tüürida, usub ta.
Raskemad juhtumid on need, kui töö on ära tehtud, aga liiga kehval tasemel, et seda vastu võtta. Õnneks ei tule seda ette väga sageli, sel le vältimiseks tehakse proovitöid jne.
"Potentsiaalseks konfliktiteemaks võib muidugi kujuneda ka raha, nii et uute kaastöölistega tuleb alguses üritada kõik võimalikult selgelt läbi rääkida," sõnas Vahter. "Meenub üks ammune juhtum ühe vanemaealise inimesega, kes enne töö alustamist kolm-neli korda üle küsis, kas pakutava tasu puhul on tegu neto- või brutosummaga. Hiljem oli ta ikka väga solvunud, kui sai aru, et tulumaks teenistusest kinni peetakse. Nii et mõnikord ei aita ka ettevalmistus."