19. aprill 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

"Uued olukorrad ja ülesanded on kindlasti peamised käivitajad. Televisioon on õnneks selline valdkond, kus kõik areneb ja muutub väga kiiresti, seepärast pole väljakutsetest kunagi puudust. Teisalt on juhi silm pigem organisatsiooni peegel. Kui töötajate silmad säravad, on ka juht palju motiveeritum. Kogu aeg ei saa tegutseda "lahingolukorras", kus hasart annab lisajõudu. Kui inimesed teevad ka oma igapäevatööd pühendunult ja enesekindlalt, annab see juhile võimaluse mõelda pikemalt ette ja lasta end tulevikul inspireerida," rääkis Oru.

Rumalus, laiskus ja pealiskaudsus on väga halvad asjad, millega juhil tuleb paraku kokku puutuda. Kui oma ettevõtte sees saab neid reeglina kiiresti kõrvaldada, siis välistel juhtudel  on vaja tõsiselt kannatlikku ja kindlat meelt, usub Oru.

"Kindlasti olen õppinud rohkem usaldama ning töid-tegemisi delegeerima. Algajana püüdsin palju rohkem oma nina ja näppe kõikidesse tegemistesse toppida. Tasapisi tuli õnneks siiski tarkus, et see vähendab tegijate endi otsustusjulgust ja vastutusvõimet. Samuti ei maksa karta vastakaid arvamusi ja isegi konflikte. Me kõik teame stamp-väljendit "vaidluses sünnib tõde," ent algaja juhina püüdsin eriarvamustest kiiresti ja käratult üle saada."

"Tänaseks olen kindel, et teinekord on korralik sõnasõda parem lahendus kui pika-ajaline "positsioonide kompamine". Tahaksin öelda ka, et olen muutunud konkreetsemaks ja otsusekindlamaks, aga elu näitab, et vahel peab ka väljend "tark ei torma" paika. Ilmselt ongi kogemused andnud mingi tunnetuse, millal on oluline kiiresti otsustada ning millal tuleb oodata esimese emotsiooni vaibumist," rääkis Oru.

Autor: Urve Vilk, Ketlin Rauk