25. mai 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Lihaturg ehk Meat Market on ühe südalinna restorani jaoks julge nimi. Üleüldse on selge kontseptsiooniga söögikoha tegemine julge samm – üks suund välistab ju kõik ülejäänud. Liharestoraniks nimetatud kohast hoiavad ­eemale näiteks nii taimtoitlased kui ka kalasööjad. Laia ampluaaga igameherestoran oleks tõenäoselt lihtsam tee. Või hakkab selliste aeg ümber saama?

Samas on Meat Marketi tegijatel nimepanekuks rohkem julgust jätkunud kui sisekujunduseks ja menüüks – kumbki erilist stiilipuhtust ei ilmuta.

Kujundusel pole turuga midagi pistmist. Tegemist on tavalise südalinnarestoraniga, kus tooni annavad mahedad värvid, tume puit ja säravad valgustid. Maitsekas, kena, moodne, aga nimi annaks mänguruumi enamaks.

Pooltühjade lettidega turg. Mitte et söögikohas millestki puudus oleks... Menüü on koostatud asjatundlikult, sellest õhkub on nii kogemusi kui ka katsetamisjulgust. Roogade nimekiri pole ei liiga pikk ega liiga lühike, aga lihaturule ju sellepärast minnaksegi, et seal korralike biifsteekide kõrval ka pead, sabad, kopsud ja maksad on müügiks välja pandud.

Minu jaoks jääb aga lihaline pool hõredaks – justkui pärastlõunane lihaturg, kus letid juba tühjavõitu.

Veel on menüüs mõõdukas valik kalu ja mereloomi. Nii et kui kerge toidu armastajatel jätkub julgust Meat Marketi uksest sisse astuda, siis nälga nad ei jää.

Ka meie alustasime mereelukatega: hautatud rohemerekarbid ja krevetikokteil. Mõlemad olid meeldivad ja kombekad road, krevetid kenasti pokaali ehtimas, karbid toredas leemes ulpimas – igati meeleolukas sissejuhatus lihasele etapile. Mis maitsest puudu jääb – ja natuke jääb, vähemalt krevettide kvaliteedis –, seda kompenseerib kena serveering.

Järgmiseks valitud lambašašlõkk pärines tõeliselt lambalt, mitte mõnelt tallekeselt, ja oli tuntavalt lambamaitseline. Ei tea kust on tulnud toidujuttudesse ja -kirjutistesse imelik termin “kasuka maitse”. Igatahes hinnatakse lambaliha tihti vaid selle järgi, kas tal seda on või ei ole. Kuidas maitseb kasukas, seda ma ei tea, aga lihaturu šašlõkk oli igati hõrk. Ja kui kasuka maitse all mõeldakse lambaliha eripära, siis olgu – see oli kohal ja mulle meeldis.

Taimetoitlastele kohta pole. Ka eestimaise lihaveise sisefilee oli valmistatud meisterlikult, materjal sealjuures äratuntavalt eestimaine, st peaaegu pehme, aga mitte päris. Ainult kaste oli täielik läbikukkumine, maitsetu ja rasvane. Õnneks asus see omaette kausikeses ega tulnud liha ja köögiviljalisandit segama.

Kas läheksin tagasi? Jah, tõenäoselt küll, kui tekib isu toeka toidu järele. Ja võib-olla ka kokteilile, eriti kui juhtub muusikaõhtu olema.

Ainult taimetoitlastel sinna asja pole. Meat Marketi seinatahvel annab teada: “Vegetarian is an old Indian word for bad hunter” (taimetoitlane on vana indiakeelne sõna halvale jahimehele). Neile jäävad vaid kokteilid – maitsvad ja kaloririkkad needki.

Meat Market

Aadress: Küütri 3, Tartu

Telefon: 653 3455

Avatud: E–N 12–00, R–L 12–02, P 12–21

20 punkti

toit

7/10

teenindus

7/10

interjöör

6/10

põhiroogade hinnad:

9–12 eurot

Autor: Urve Vilk, Heidi Vihma