17. august 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kõrgus ja avarus on avaldanud mõju ka restorani peakokale, menüü uperpallitab kuidas jaksab. Kui selline fusioon toimuks madalamates sfäärides, oleks tegemist ülekuhjamisega, tippe argimõtlemine aga ei sega ning nii saavad taldrikul kokku klassika ja barbeque, Jaapan ja Eesti, Island ja Prantsusmaa, ida ja lääs, põhi ja lõuna.

Julgelt koostatud menüü. Kelneri abita tavaline külastaja menüüd lahti ei haruta: mängus on daikon’i-spagetid ja plokkfiskur, tataki ja bisque, Parmesani- ja kalamarjavaht, peedikreem, klorofülliõli, kapsa- ja tillisorbett.

Sissejuhatuseks valime pardilihaga klaasnuudlisalati ja bisque’i, homaarileeme punase kalamarja vahuga. Nuudlid küll ei kuulu kulinaaria värvikaimasse valdkonda, kuid see salat sillerdab kõikides (köögivilja) värvides alates peedilillast ja lõpetades porgandikollasega.

Erilisteks pikkadeks ribadeks lõigatud köögivili moodustab koos nuudlitega taldrikul vürtsika ja mahlaka puntra, mida täiendab kausike miso-kastmega.

Hea on ka bisque. See meeldib mulle väga ja ma söön seda igal võimalikul juhul. Teletorni paks maitseküllane kreemja vahupalliga leemeke väärib aga suisa võrdlust Vahemere-äärsete sugulastega ja on siinmail kogetuist parimate hulgas.

Pearoogade tugevamast servast valime sea sisefilee aedviljade ja küüslaugukastmega, lahjemast äärest beebiforelli plokkfiskur’iga. Mõlemad on tõeliselt suured praed: sealihatükke on kokku viis, kalafileesid kaks.

Plokkfiskur’i kohta ütleb kelner, et tegu on Islandi-pärase kalalisandiga kartulipudruga. Nii et forelli kõrval kohtuvad selles roas Island (plokkfiskur), Tai (tom yum’i kaste), Ameerika (kartulitšipsid) ja Eesti (maitsevõi). Midagi pole üleliia, ansambel kõlab kenasti kokku.

Küllusliku õhtusöögi lõpetavad tõeliselt šokolaadine fondant ja brüleekreemi trio – kolm kausikest, kolm maitset. Maitsete, värvide ja vormide pillerkaar jätkub lõpuni ja see muinasjutt ei lõpe sõnadega “sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saanud midagi”. Vastupidi, road pole lopsakad ­ainult värvilt ja vormilt, vaid ka kogult.

Uuele elule ärganud torn. Hea toit teeb õnnelikuks, nii et nüüd võin algust juba muigega meenutada. Klassikut abiks võttes: kui külalised teletorni pidulikule õhtusöögile jõudsid, oli koristaja tolmuimeja juba välja võtnud ja puhastas põrandat. Mitte küll restoranisaalis, vaid eesruumis.

Nii et kuigi näitusesaal oli selleks ajaks juba suletud, saime ilma ametlike atraktsioonidetagi ajarännu osaliseks. Justkui oleks koos teletorniga uuele elule ärganud ka kunagine lapi ja ämbri kultuur, kus koristajal eriliselt oluline roll täita.

Võimsad ehitised kannavad oma aja vaimu aastasadade taha. Ka torni valvur-piletimüüja uuris enne kolmeeurose pileti müüki erilise hoolega nimekirja, et olla kindel, kas me tõepoolest oleme kohad broneerinud ja kas meid ikka võib sisse lubada.

Teletorni restoran

Aadress: Kloostrimetsa tee 58a, Tallinn

Telefon: 58 150 020

Avatud: restoran E–P 19–23, brasserie 10–18

26

toit

9/10

teenindus

8/10

interjöör

9/10

põhiroogade hinnad:

14–26 eurot

Autor: Urve Vilk, Heidi Vihma