21. august 2012

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ma usun, et õige vastus on jah ning ei, sest õnnelikuks saamise mehhanism on kõikide inimeste sees sama, aga tegurid, mis selle mehhanismi käivitavad, võivad olla erinevad.

Kuidas me õnnelikuks saame?Tavapäraselt käsitletakse õnne lihtsalt ühe emotsioonina – üldjuhul “suu-kõrvuni” naerunäona. Me oleme harjunud mõtlema, et see, kes kogu aeg naerab, on õnnelik – järelikult tal ei ole midagi, mille üle oma pead vaevata.

Tekib aga küsimus, miks see inimene siis on kogu aeg õnnelik? Selleks on tal kaks varianti:

a) kõik asjad elus lähevad tema poolt soovitud suunas ehk olen õnnelik, “siis, kui …”;

b) ta ei hooli sellest, et asjad ei lähe tema poolt soovitud suunas.

Teise variandi järgi elavaid inimesi on absoluutses vähemuses, sest tavaliselt ei oska me ennast oma elutraagikast sellisel viisil välja lülitada. Me oleme õppinud end hästi tundma siis, kui asjad lähevad just meie tahtmist mööda.

“… siis, kui …” – mudeli nõrkused.

Kuigi “siis, kui …” – mudel on väga levinud kogu inimühiskonnas, ja kõik püüdlevad selle mudeli alusel õnne poole, ei ole keegi selleni jõudnud. Miks? Sest ükskõik, kui palju me oleme juba saavutanud ja oma elu disaininud, saame ikka veel öelda: “Ma olen õnnelik siis, kui …” ja täidame lünga vastavalt oma soovile. Kui me leidsime töö, millest kunagi unistasime, siis nüüd võime tunda, et kui ülemus ei oleks selline friik, siis oleksime õnnelikud. Kui me saime sellise palga, millest me 5 aastat tagasi unistasime, võime nüüd tunda, et meie kulutused on suurenenud, ja oleme õnnelikud siis, kui palk veel kahekordistuks. Kui me unistasime kunagi harmoonilisest paarisuhtest, siis nüüd võime aeg-ajalt mõtiskleda, et kui kaaslane ei teeks nii või naa, siis võiksime olla õnnelikud.

Nagu näha, on siin järjekordne elu paradoks. 99% inimestest püüavad meelerahu leida esimese variandi kaudu, aga see ei ole lihtsalt võimalik. Meelerahu on võimalik leida ainult teise variandi kaudu, aga seda suudab rakendada vaid 1% inimestest. Just seetõttu on ka meie elu viimase 50 aastaga palju jõukamaks ning mugavamaks muutunud, aga inimeste depressioonitase on 10x tõusnud.

“…siis, kui …”-mudel töö juures.

Psühholoogid ütlevad, et üks olulisi õnne komponente on õnn töö juures. Kuna me veedame kuni 75% ärkveloleku ajast töö juures, siis on ju väga oluline, et me ennast seal hästi tunneksime. Keegi ei tahaks ju 75% oma elust lihtsalt ära raisata.

Ungari taustaga psühholoog Mihaly Csikszentmihalyi 25 aasta pikkune uuring näitas, et paljud inimesed tunnevad küll ennast õnnelikuna töö juures, aga seda ainult juhul, kui see töö neid motiveerib ja innustab.

Sellest lähtuvalt muutuvad enese motiveerimise oskused meie õnne ja heaolu oluliseks teguriks. Kui me veame end igal hommikul töökohta, mis ei paku meile vähimatki rõõmu, eneseteostust ning rahuldust, käitume enese suhtes sadistlikult. .Me lihtsalt piiname ennast.

Siin võib muidugi paljudel inimestel tekkida vastuseis, öeldes, et igat tööd ei ole võimalik nautida. Jah, seda ei pruugi olla võimalik nautida praeguses meeleseisundis – selles, kuidas sa oled harjunud oma töösse suhtuma -, kuid organisatsiooni psühholoogid väidavad, et isegi kõige igavamaid ja vastumeelsemaid tööülesandeid on võimalik enda jaoks mänguliseks ning innustavamaks muuta. Küsimus on vaid, kes soovib seda teha?

Nii nagu suur osa inimestest otsib õnne ning meelerahu “siis, kui …” -mudeli kaudu, otsivad ka paljud inimesed töö juures motivatsiooni “siis, kui …”-mudeli kaudu. Tee enese testimiseks väikene harjutus ja küsi endalt: “Mida peaks ülemus mulle “andma”, et ma teeksin ära selle või selle lisaülesande?”. Kui sa tunned, et igasugune lisapingutus töö juures peaks olema mõõdetav selle eest saadava (au)-tasuga, oled sa täielikult “siis, kui …”-mudeli mõju all: “Ma olen motiveeritud seda tegema, siis kui sa maksad mulle selle eest nii palju …”.

Kuid mõtle nüüd rahulikult, kuhu selline suhtumine viib. Kui sind motiveerib töö juures ainult töö tegemise eest saadav tasu, raiskad sa lihtsalt 75% oma elust ära.

Kui sa ei näe oma tööl mitte ühtegi muud mõtet kui ainult selle eest saadav palk, siis võib tööl käimine sinu jaoks olla tõeline piin. Ja suure tõenäosusega ei ole see piin ainult sinu jaoks, vaid ka sinu firma, töökaaslaste ja ülemuste jaoks.

Kujuta ette, et sa kasvatad oma last ainult selle pärast, et sulle makstakse selle eest palka. Sa ei mõtle sellele, kuidas laps kasvab, mis talle hea ning kasulik on, ja kuidas sa saaksid temast suurepärase inimese kasvatada, vaid ainult selle peale, kuidas kuu lõpus oma kasvatustöö eest palk kätte saada. Kui sul on lapsed, ja sa tead, kui võimas on vanemaarmastus, siis võid sa ette kujutada, mida see tähendaks, kui sa ei saaks oma last armastada ning temalt vastuarmastust kogeda. Sind ei huvitaks sellisel juhul asja sisu, vaid ainult selle eest saadav tasu. Ma usun, et sa tunneksid, et sa raiskad ennast …

“siis, kui …”-mudel ei tee meid õnnelikuks ei kodus ega töö juures.

Nii nagu me ei saa õnnelikuks elus, oodates kogu aeg midagi, mis peaks selleks juhtuma, ei leia me ka motivatsiooni ja inspiratsiooni (mida paljud inimesed on kirjeldanud teatud liiki õnnetundena) töö juures, kui me ootame kogu aeg, et keegi peaks iga meie liigutuse kinni maksma. Loomulikult ei saa eeldada, et me peaksime tasuta tööd tegema – me kõik vajame ju raha, et ennast elatada -, kuid kui teha tööd ainult selle pärast, et kuu lõpus tasu saada, kannatame selle tõttu kõige rohkem just ise. Meie ju oleme need, kes peavad hommikul vara ärkama ning tööle minema.

Mina võin siin kirjutada mida iganes, aga ma ei saa kuidagi muuta sinu elu ja tööd selles elus. Nagu eile ja täna, lähed sa ka homme tööle ning teed ikka seda, mida sa oled harjunud tegema. Sa ei saa muuta seda, mida sa töö juures teed, ning mitte ka seda, kui palju sa palka selle eest saad, kuid sa saad otseselt muuta seda, kui motiveerituna sa end tunned. Kui sa tunned kogu aeg, et palk ei ole piisav, et pingutada, siis ei hakka sa mitte kunagi ennast paremini tundma. Isegi, kui su palka kolmekordistataks, leiaksid sa sellest motivatsiooni ainult lühiajaliselt, sest sa harjud sellega ära. Kui sa ka kolmekordse palga juures oma tööst samamoodi mõtled nagu praegu, oled sa ka siis just sama motiveeritud nagu praegu.

Kui sa aga leiad üles veel tegureid, mida töö sulle pakub, võid sa muuta enda suhtumist ja sellega oma igapäevast elukvaliteeti märkimisväärselt – koguni 75% ulatuses, sest just nii palju veedame ärkveloleku ajast töö juures. “siis, kui …”-mudel ei tööta. See ei tööta armastuses, äris ega ka töö juures. Me ei saa oma meelerahu, edutunnet ega motivatsiooni sõltuvusse panna sellest, mis “võiks olla”. Me saame keskenduda sellele, mis on praegu, anda sellele õige tähendus, ning juba praegu end õnnelikuma, edukama ning motiveeritumana tunda.

Autor: Urve Vilk, Kaido Pajumaa