21. märts 2013
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kogemuslugu staazhikast personalijuhist, kes alustas sekretärina

Staazhika personalijuhi Riina Vartsi karjäär on olnud mitmekülgne. Pärast ülikooli asus ta tööle sekretärina Teaduste Akadeemia Küberneetika Instituudis, tehes koostööd Eesti tippjuhtidega.

24.aprillil esineb Riina sekretäride päeva konverentsil, kus ta toob osalejateni oma kogemuse ja nägemuse sekretäritööst, lähenedes sellele nii sekretäritöö tulemuse tellija ja tarbija kui ka sekretäri enda „kingadest“.

Uus ja põnev aeg

Riina on olnud Eesti personalitöö arengu juures algusest peale, kõigepealt Fontese värbamise projektijuhina. Sellele järgnes üheksa aastat Hansapangas, kus ta arenes spetsialistist grupi personalidirektoriks. Seejärel viis ja pool aastat Eesti Energias personalijuhina. Täna on Riina iseenda tööandja ning aitab arendada Eesti ettevõtteid ja nende juhte coachi, konsultandi ja koolitajana.

2012. aasta kevadel viie ja poole aastane töösuhe Eesti Energiaga lõppes. Riina sõnul plaanis ta esialgu sinna ainult aastaks appi minna, kuid aeg kulges märkamatult. “See oli väga huvitav ja arendav periood minu elus. Alles lahkumisel kokkuvõtteid tehes sain aru, et olime teinud palju suuri asju. Näiteks juurutasime tulemusjuhtimise protsessi koos töötajate hindamise ja arendamise ning tulemustasustamise süsteemidega, mida toetab ka e-keskkond. Kogu organisatsiooni juhtimiskultuuri ühtlustamise ja tugevdamise eesmärgil arendasime kontserni juhte erisuguste spetsiifiliste arenguprogrammide ja iga-aastaste ülekontserniliste juhtimispäevade kaudu. Nende aastate jooksul tehtud töö tulemus peegeldub Eesti Energia töötajate pühendumuse tõusus, mida teatud regulaarsusega mõõtsime ja parima tööandja tiitlis, millega meid mõni aasta tagasi pärjati.”

Riina peab praegust aastat väga heaks ja huvitavaks perioodiks oma elus. Sel aastal on kõik aga pisut teistmoodi, sest Riina on ise endale tööandja. “Tunnen rõõmu kodus olemisest. Olen seal aastakümneid peamiselt magamas käinud. Nüüd saab teha tööd vaheldumisi jooksuringi ja kodutöödega, asjad ei kuhju, ühega puhkan teisest. Jagan oma nüüdseks kogutud elu- ja töökogemust partnerite ja klientidega. Arendan konsultatsiooni- ja koolitusprojektide kaudu Eesti ettevõtteid ja nende juhte. Minu klientide hulgas on organisatsioone nii era- kui ka avalikust sektorist. Peale selle olen pühendunud ka õpingutele Inglismaal koolis nimega Academy of Executive Coaching.

Riina otsustas, et selles eas ei ole mõtet enam täiesti uusi trikke juurde õppida, vaid tasub investeerida juba olemasolevatesse tugevustesse ja teha neist oma konkurentsieelis. “Olen alati pidanud end arendajaks ja leidnud coaching’us kui tehnikas kõige efektiivsema ja tulemuslikuma inimese arendamise viisi. Seni arvasin, et parim arenemisvõimalus on oma kogemuste analüüsimine ja enesereflektsioon. Coaching (arendav juhendamine, töönõustamine – toim) lisab siia veel ka välise surve sellest tehtavad järeldused kohe tegudeks teha. Me vaatame ennast ja oma tegemisi väga sageli ainult ühest küljest ning enamasti ikka läbi samade prillide. Piisab vaid vaatenurga muutmisest või uutest prilliklaasidest, et käivituks loovus ja avaneksid uued perspektiivid.”

Ennast tuleb usaldada

Kuid kuidas ära tunda, et nüüd on õige aeg teha teoks “midagi”, mis on juba ammu kuklas tiksunud? Riina arvab, et vahel tuleb ennast usaldada ja lasta asjadel olla. “Tuleb olla valmis ka juhusteks. Asjad hakkavad juhtuma ning tulevad ise sinu juurde, kui teed oma tööd südamega. See on minu kogemus. Aga olen ka seda usku, et liiga pikalt pole mõtet oodata. Kui meil on mingi unistus, tuleb see välja öelda ja tegutsema hakata. Sageli jääme liiga kauaks mõtlema. Enamasti ei juhtu midagi iseenesest ja elu on ka liiga lühike, et seda juhuse või kellegi-millegi teise hoolde jätta. Tuleb välja mõelda, millist elu me elada tahame. Just sellepärast tuleb võtta aega mõtlemiseks ja unistamiseks. Ja kui eesmärk olemas, on juba lihtne teha plaan sammudest, mis meid selleni viivad. Mulle väga meeldis Kristjan Randalu õnne definitsioon, mida hiljaaegu Postimehest lugesin: õnn on see, kui oskus kohtub võimalusega. Aga oskus peab enne olemas olema.”

Iga algus on raske

Riina nendib, et midagi ei tule kätte ilma tööta. ”Olengi kõige enam õppinud raskustest. Algus oli ikka vaevarikas. Olin ise kogenematu ja lendasin diletandina n-ö õpikutarkusega juhtidele peale. Ma ei saanud aru, miks nad mind ei kuula. Püüdsin neid muuta, omamata veenvaid argumente. Samas, nagu ütleb ka sõna diletant (asjaarmastaja), armastasin juba siis väga seda, mida teen. Me kõik, mina ja ka juhid, pidime oma vead ise tegema, et neist õppida. See võttis aega, aga me õppisime ja muutusime. Õppimisvõime ja -tahe on väga olulised. Mind on alati kurvastanud mõte sellest, et õppides kogemuste kaudu saame kord targaks ja siis pole meil selle tarkusega muud peale hakata, kui see endaga hauda kaasa võtta.” Riina ütleb, et on elu jooksul ära õppinud ka selle, et teisi inimesi ei saa muuta, kuid saame muuta oma käitumist nendega.

Riina on elus kogenud, et kui teha oma tööd vastutustundlikult ja pühendunult, tuleb ka tunnustus ja edu. “Kõik saab alguse suhtumisest töösse. Professionaaliks saadakse siis, kui ollakse avatud õppima nii enda kui ka teiste kogemusest. Eelduseks on muidugi ka sobivus, potentsiaal ning kindlasti huvi ja kirg valdkonna vastu. Veel olen õppinud, et tööd tuleb teha südamega, seda liialt südamesse võtmata.” Riina teab, et vastutust tasub võtta vaid nende asjade eest, milles professionaal ollakse ning vastutust tasub ka jagada.

Teda rõõmustab see, et kuigi enamikus ettevõtetes töötasid 1990. aastatel veel kaadritöötajad, on praeguseks saavutatud selles valdkonnas sedavõrd hea tase, et häbeneda pole midagi. “Eesti suurtes organisatsioonides tehakse sama head personalitööd kui mujal maailmas. Väga rõõmustab, et Eesti edumeelsemad juhid teadvustavad inimvara ja sellega tegelemise olulisust. Juhatuse laudade taga arutatakse üha enam inimestega seotud teemasid. Kunagisest ütlusest “pole inimest – pole probleemi” on saanud mõte “pole inimest – pole äritulemust”.

Inimeste juhtimise eest vastutab juht

Rääkides personalijuhtimisest kui valdkonnast, toob Riina välja peamise erinevusena teiste valdkondadega asjaolu, et personalialal on justkui kahene vastutus. “See muudab aga olukorra sageli väga keeruliseks, sest kui vastutajaid on mitu, võib juhtuda, et keegi ei vastuta. Sageli veeretatakse vastutust siis edasi-tagasi, otsitakse vastastikku süüdlast ja inimene ununeb sootuks. Minu arvates vastutab inimeste juhtimise eest organisatsioonis juht. Personalijuht vastutab selleks sobiva keskkonna loomise eest, töötades välja personalijuhtimise põhimõtted ja protsessid, luues juhtimiseks vajalikud süsteemid ja “tööriistad”. Kui näiteks inimene tunneb, et teda ettevõttes ei väärtustata, võib olla põhjus vahetu juhi käitumises, aga ka sisemist õiglust eiravas tasusüsteemis, mille eest vastutab personalijuht. Muidugi loob ta seda koostöös juhtidega.”

Kuidas peaks tegutsema personalijuht?

“Vahel kurdab personalijuht, et tal puudub “tellimus”, et tippjuhti ei huvita inimesed ega personaliosakonnas toimuv ja tema peab üksi toime tulema. Niisugusel puhul soovitan personalijuhil targalt tegutsedes läbi mõelda, kuidas selle tellimuseni jõuda oma tegevust tippjuhile n-ö turundades. Küsimuste asemel tuleb juhi juurde lahendustega minna. Juhtub ka nii, et kui juhtimine organisatsioonis on üldiselt nõrk – eesmärgid on ebaselged, juhid ei oska inimestega ümber käia –, võtab tugev personalijuht inimeste juhtimise üle. Seda ei pea ma õigeks. Tean, et vahel on lihtsam ise ära teha, aga siin see ei tööta. Inimeste juhtimise eest organisatsioonis vastutab siiski juht ja seda tööd ei saa delegeerida personalijuhile. Professionaalne personalijuht jääb oma liistude juurde, annab endast parima, et juhte arendada, toetada ja jätab vastutuse sinna, kuhu see kuulub.”

Riina usub, et personalijuhtimise tase mis tahes organisatsioonis on just nii hea, kui head on selle ettevõtte tippjuht ja personalijuht. “Just nemad kaks, mitte üks või teine. Kui kuulen ettevõtte juhti väljendamas rahulolematust oma personalijuhi tegemiste üle või vastupidi, personalijuhti ütlemas, et tal puudub tippjuhi tugi, paneb see mind muigama. Mõlemal juhul soovitan neil peeglisse vaadata.”

Mis mõjutab personalijuhtimist?

Küsimusele, missuguste organisatsioonide personalijuhtimist Riina imetleb, vastab ta, et on elus juba liiga palju näinud, et midagi ainult imetleda. “Ma ei tea ideaalset ja lõpuni imetlusväärset näidet suurepärasest personalijuhtimisest. Kusagil on ühed asjad hästi ja teised jälle kehvemini, kusagil vastupidi. Ka vajadused on erinevad. Personalijuhtimise kvaliteeti mõjutavad lisaks eespool nimetatule paljud asjaolud. Mõjutab organisatsiooni tegevusvaldkond, inimvara kvaliteet, majandustulemus, organisatsioonikultuur, väärtused jms.”

Riina lisab, et ta teab paljusid häid tippjuhte nagu ka väga tugevaid personalijuhte – mõnel neist on olnud õnne ka omavahel kokku sattuda, kuid praegu on Eestis veel küllalt organisatsioone, kus üks või teine lüli liiga tugev pole.

“Arvan, et praegu on veel enamikus ettevõtetes juhtide arendamine asi, mida personalijuht teha saab ja kus näidata initsiatiivi. Pudelikael on pudeli ülemises osas – vead, mida tippjuhtimises tehakse, on kulukaimad. Inimeste juhtimise oskustest on puudu, sest taasiseseisvunud Eesti majanduse areng sai 1990. aastatel kiirenduse ja ettevõtete tippu sattusid noored ja hakkajad. Juhtimist polnud aega õppida, tegutseda tuli. See põlvkond pole juhtimiskoolis käia saanud.”

Riina arvates on paljude Eesti organisatsioonide probleem visiooni ja strateegia puudumine. Ta ütleb, et ei tea, kas on visionäär või lihtsalt laisk inimene, kuid tahab teada, miks midagi tehakse. “Mulle on oluline suur pilt, kogu tervik. Ilma selleta võib töötamine olla pelgalt tööl käimine. Mina tegin seda viimati 1980. aastate lõpus. Käisin tööl ja teha polnud midagi. See oli tõeline piin.” Riina hinnangul võiks Eesti töökultuur olla avatum, tolerantsem ja paindlikum.

Riigi juhtimine ei erine ettevõtte juhtimisest

Kõige enam paneb Riinat muretsema demograafiline olukord – kellega tulevikus Eestit ehitatakse? “Tunnen muret Eesti riigi juhtimise kvaliteedi pärast. Siin kimbutavad meid tegelikult samad probleemid mis ettevõtete juhtimises – visiooni ja selgete strateegiliste otsuste puudumine. Poliitiline mudamaadlus ja erakondlikud huvid on esikohal. Näib nagu ei huvitaks poliitikuid meie riigi ja rahva praegune käekäik ega tulevik. Minu meelest ei erine riigi juhtimine kuidagi organisatsiooni või ettevõtte juhtimisest. Tippjuhtkond loob visiooni ja jagab seda inimestega. Seejärel tõlgitakse see eesmärkide keelde ning hakatakse ellu viima. Tulemuste saavutamise huvides tehakse koostööd, jagatakse teavet, innustatakse töötajaid, täpsustatakse eesmärke, kui keskkond muutub jne. Riigis, nagu ettevõtteski, on teada, millised tööd on olulisemad ja strateegilisemad, millised vähem ning selle järgi leitakse raha palkadeks. Vastutuse ja juhtimise puudumine Eesti riigis on kurb.”

Riina sooviks väga näha Eesti arengut ja panustab sellesse ka ise avalikus sektoris juhte nõustades ja arendades. “Olen teel, kus üks asi on viinud teiseni. See tee jätkub ja olen valmis väljakutseteks, mida muutuval maailmal mulle pakkuda on.”

Persoonilugu Riina Vartsist ilmus 1012. aasta detsembris ajakirjas Personali Praktik

 

 

 

Autor: Meelike Tammemägi, Tiive Murdoja

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700