Autor: Tiive Murdoja • 18. veebruar 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Matthew Feinberg ja Robb Willer korraldasid paarisaja vabatahtlikuga mängu, kus inimesed jagati nelja rühma. Grupid pidid langetama endale võimalikult kasulikke rahandusotsuseid. Seejärel liikusid kõik inimesed uude gruppi. Enne uut mänguvooru said nad oma eelmise rühma liikmete kohta arvamust avaldada.

Uues rühmas oli võimalik saadud info põhjal kahtlasi liikmeid vältida ning otsuste tegemisest eemal hoida. Selgus, et inimesed kasutasid keelepeksuga saadud teavet selleks, et tegutseda koos nendega, kes tundusid koostöövõimelised. Kõik isekalt käitunud tõrjuti klatši põhjal eemale.

See on rühmale kasulik, sest egoistid kipuvad altruiste ära kasutama. Hirm tagarääkimise ees hoiab isekaid vaos ja sunnib rohkem teiste heaks pingutama.

Uurijad järeldasid, et kui inimesed saavad taga rääkida neid, keda ei usaldata, suurendab see rühma ühtsust ning sellised grupid on kõige koostöövõimelisemad. Kõige rohkem on koostööst huvitatud need, kes on kunagi varem rühma põlu alla sattunud ning soovivad samasuguse olukorra tekkimist välistada.

Willeri sõnul toimuvad samasugused protsessid ka töökohtades ja mujal, kus inimesed koos tegutsevad. Jutt kellegi halvast käitumises levib kiiresti just keelepeksuna.

Uurija kinnitusel on tagarääkimine inimesele loomuomane. Osa klatšist on küll pahatahtlik ja kahjulik, kuid tihti tõrjub keelepeks eemale isekust ja säilitab korra ning stabiilsuse.

See selgitab, miks on inimesed paljudel juhtudel ootamatult ausad ja suuremeelsed. Seevastu anonüümses internetikeskkonnas, kus pole vaja kellelegi oma tegudest aru anda, lähevad asjad kiiresti käest ära.

Uurimus ilmus ajakirjas Psychological Science.