7. märts 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ometi on see ime linlase eest vähemalt sama hästi peidus kui bastionide käigud. Kui keegi sinna juhuslikult satubki, siis tõenäoselt mõne Hobuveskis toimuva etenduse vaheajal. Siis aga pelmeenide ja kotlettide jaoks aega nagunii ei jätku.

Ajalooline asukoht

Pean tunnistama, et olin üllatunud, kui iidsete müüride vahelt samovari ja barankad leidsin. Meie minevikku ja kultuuride segunemist arvestades polegi see aga ju väga imestamisväärt – on ju ka riigikogu üleõuenaabriks vene õigeusu kirik ja Raekoja platsi esindusrestoraniks Troika.

Tallinna üheks põnevamaks ehitiseks peetav Hobuveski on toitlustuse või õieti toiduga seotud oma ajaloo algusest peale: tegemist oli jahuveskiga, mida – nagu nimigi ütleb – ajasid ringi hobused. Hobuseid läks linlastele jahu jahvatamiseks vaja aga vaid siis, kui linna piirati ja Ülemiste järvest linna vesiveskitele vett ei voolanud. On teada, et Hobuveskit oli vaja nii Liivi kui ka Põhjasõja ajal.

Nüüd on Hobuveski müüri taga end sisse seadnud Nataša. Slaaviliku nippe-näppega toakese ilusaks teinud, pakub ta koduseid ja lihtsaid Vene roogasid. Jahutooted asukohale sobivalt ikka au sees. Külluslik koogivitriin, lisaks pannkoogid, sõrnikud, pliinid, vareenikud ja muidugi pelmeenid, minu lemmikud. Kuigi jutud Nataša imelistest pelmeenidest on juba mõnda aega linna peal ringi liikunud, siis minu isiklik kogemus neid ei kinnita ega lükka ümber.

Traditsioonilised Vene road

Tegime valiku leemeste pelmeenide kasuks – kodune puljong pelmeenidega. Ja kuigi puljong oli erk ja hõrk ning pelmeenid ausalt puhast liha täis, jäid elamused saamata. Maitsev, jah, kuid ei midagi enamat. Edasi läksime Kiievi kotleti ja täidisega kotlettidega. Õieti said menüüs lubatud täidisega lihakotlettidest tavalised, ilma täidiseta lihakotletid juba enne lauale jõudmist. Kui ettekandjalt uurisin, mis täidist kotletid endas peidavad, siis selgus, et ei miskit – täidis olla menüüs kirjas “niisama”, nagu ütles ettekandja. Küll aga varjas Kiievi kotlet oma põues tublit annust sulavõid ja see maitses hea.

Mõlema kotleti, nii Kiievi kui ka täidisega-täidiseta lihakotleti lisandid olid armsalt kodused, ühel grillitud köögivili, teisel tatar ja seenekaste. Vene söögitoas võiksid seened ju metsast pärit olla, venelased on tõenäoliselt maailma kõige seenelembesem rahvas, Natašal olid aga metsaseened vist otsas, sest kastme oli ta teinud tavalistest poešampinjonidest. See oleks võinud väga hea olla, kui see oleks soe olnud. Aga kotlet ja kaste olid lauale jõudes vaevu leiged ja poolenisti ülessoojendatud roast pole ju rõõmu kellelegi. Nii et kuigi toit maitses koduselt, polnud teenindus seda mitte. Kokkuhoidlik oli Nataša ka – tema söögituba on üks väheseid, kus leiva ja või peab ühe euro eest toidule lisaks tellima.

Lisaks söömisele pakub Nataša aga ka muud tegevust. Tema juures saab korraldada pelmeenide tegemise õpituba ja keskaegsete relvade koolitusi.

U Nataši

Aadress: Lai 49, Tallinn

Telefon: 614 1350

Avatud: E–P 11–20

Punkte kokku: 17

TOIT

10/7

TEENINDUS

10/5

INTERJÖÖR

10/5

Põhiroogade hinnad: 9–15 eurot

Loe kõiki restoraniteste SIIT.

Autor: Heidi Vihma, Tiive Murdoja