3. november 2014
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Töötaja välisriiki lähetamise olulised aspektid

Töötajate lähetamisel välisriiki on mitmeid aspekte, mida tööandjatel tuleb hoolikalt silmas pidada. Kõige olulisem on vahet teha Eesti Vabariigi töölepingu seaduses kirjeldatud töölähetuses viibival töötajal ja Euroopa Liidu direktiivis kirjeldatud lähetatud töötajal.

Töölähetuses viibiv töötaja ja lähetatud töötaja – milles seisneb erinevus?

Eesti õiguses kasutatava mõistega “töölähetuses viibiv töötaja” sarnaneb keeleliselt Euroopa Liidu õiguses kasutatava ja direktiivist tuleneva mõistega “lähetatud töötaja”. Kahe mõiste keeleline sarnasus võib kergesti segadust tekitada, mistõttu tuleb nende erinevus selgeks teha, et vältida olukordi, kus töötajatele tegelikult ettenähtud töötingimused ei ole tagatud.

Vastavalt Eestis kehtivale töölepinguseadusele, tähendab töölähetus töö tegemist väljaspool töölepingus ette nähtud töö tegemise kohta, tihti ka väljaspool Eestit, kuid siinse tööandja kehtestatud tingimustel. Euroopa Liidu direktiivi järgi on aga lähetatud töötaja inimene, kes osutab teenust teises riigis ja talle kohanduvad ka selle riigi kohustuslikud minimaalsed töötingimused.

Lähetatud töötajat eristab töölähetuses viibivast töötajast asjaolu, et lähetatud töötajal on alati sihtriigis konkreetne vastuvõtja, kes korraldab välisriigis tema tööd ja tagab ohutu töökeskkonna. Töölähetuses viibival töötajal on ülesanded Eestist kaasa antud.

Töölepingus tuleb fikseerida reaalne töö tegemise koht

Direktiivist tulenevalt peab lähetatud töötajatele tagama samad töötingimused, mida kohaldatakse ka sihtriigi töötajatele ehk nendele, kes teevad tööd oma koduriigis. Kõige olulisem nõue, mis tuleb direktiivi järgi vastuvõtvas riigis lähetatud töötajale tagada, on kohalik töötasu alammäär, tingimusel, et see on soodsam koduriigis kehtestatud minimaalsest töötasu määrast. Samuti tuleb lähetatud töötajale hüvitada ületunnitöö tingimustel, mis kehtivad vastuvõtvas riigis. Näiteks Soome lähetamise korral tuleb töötajale maksta konkreetse sektori kollektiivlepingus määratud töötasu alammäära. Tulenevalt asjaolust, et Soomes ei ole kehtestatud minimaalset töötasu alammäära, tulebki lähtuda vastava tegevusvaldkonna kollektiivlepingust.

Selleks, et töötajale oleksid tagatud ELi direktiiviga ettenähtud töötingimused, tuleb töölepingus kindlasti fikseerida reaalne töö tegemise koht. Ehk teisisõnu, kui Eesti ettevõte saadab oma töötajad Soome ehitusobjektile, siis peab ehitustööliste lepingus olema töö tegemise kohana fikseeritud üle lahe asuv naaberriik, mitte Eesti.

Tööinspektsioonil on teada juhtumeid, kus ettevõtete teadmatusest lähetatakse inimene küll Euroopa Liidu direktiivi mõistes tööle Soome, kuid töölepingus on märgitud töö tegemise kohana siiski Eesti. See tekitab olukorra, kus ettevõte saab töötajale maksta näiteks Eestis kehtivat miinimumpalka 355 eurot ja näiteks 20 töötatud päeva eest maksuvaba lähetuse päevaraha. Siiski ei ole see Euroopa Liidu direktiivi mõistes korrektne. Ehk teisisõnu, kui eestlane töötab reaalselt Soomes, siis see peab ka lepingus fikseeritud olema ning lepingus ei tohi töö tegemise kohaks olla näiteks Eesti või Läti. Viimasel kahel juhul ei ole töötajale tagatud Soome töötingimused, sealhulgas kohalik töötasu või kollektiivlepingus kinnitatud alammäär. Lähtudes näiteks Soome ehitussektori elamuehituse kollektiivlepingust, millele on Euroopa Liidu direktiivi järgi Eestist Soome lähetatud töötajal õigus, peaks väheste kogemustega töötaja minimaalne bruto tunnitasu olema 11,14 eurot. Kuu jooksul töötatud 160 tunni eest teeb see brutopalgaks kokku 1782,4 eurot. Kuna Eestist Soome tööle lähetatud ehitajad on enamasti ka suuremate kogemustega, on tunnitasud ja lõplik kuupalk veelgi suuremad.

Pakutavaid töötingimusi tuleb töötajale selgitada

Lisaks töölepingus fikseeritavale reaalsele töö tegemise kohale, on oluline töötajatele selgitada ja võimalusel ka lepingus fikseerida teisi töötingimusi puudutavaid nüansse, mis ei pruugi otseselt olla seotud ELi direktiiviga.

Hilisemate ootamatuste ja töötajatepoolsete süüdistuste vältimiseks tuleb näiteks töötajale selgitada, kes korraldab elamispinna leidmise ning kas ja mis mahus tasub rendi ja kommunaalkulude eest tööandja, ja kui suur osakaal jääb töötaja kanda.

Kindlasti tuleb töötajatega läbi rääkida ning lepingu lisana fikseerida transpordikulude hüvitamine – kas üldse, mitu korda ja mis perioodi jooksul ettevõte hüvitab kas sihtriigis vajalikku transporti (nt bussipiletid töökoha ja ajutise elupaiga vahel liikumiseks) või koduriigi külastamist.

Vähem oluline temaatika ei ole ka töötasu maksustamine – töötajat tuleb informeerida, kas ja kuidas toimub töötasult maksude maksmine (sh sotsiaalmaksu või ravikindlustusmaksed: kas töötaja saab ravikindlustuse) ehk teisisõnu, kas maksu peab kinni tööandja või tuleb see töötajal ise tasuda.

Töötajate lähetamisel välisriiki EL direktiivi mõistes on palju nüansse, mida ettevõtetel tuleb silmas pidada. Tekkinud küsimuste korral on teil võimalus pöörduda Tööinspektsiooni juristi infotelefonile 640 6000 või kirjutada [email protected]. Antud teema kohta saate lugeda täpsemalt www.tööelu.ee.

Näide

To¨o¨taja koondati 2011. aastal tootmisettevo~ttest. Ta otsis pikalt to¨o¨d ja leidis lo~puks sobiva pakkumise Eestis to¨o¨jo~urendiga tegelevalt ettevo~ttelt. Tema haridust ja varasemat to¨o¨kogemust arvesse vo~ttes pakkus rendiettevo~te to¨o¨tajale to¨o¨d koduabilisena Saksamaal.

Eestis so~lmitud to¨o¨lepingu kohaselt asus rendito¨o¨taja koduabilise ametikohale ta¨isto¨o¨ajaga 40 tundi na¨dalas to¨o¨tamise kohaga Eestis, hoolimata sellest, et pooled leppisid algusest peale suuliselt kokku, et to¨o¨ tegemise koht hakkab olema Saksamaal. Kokkuleppe ja¨rgi oli koduabilise to¨o¨tasu 355 eurot kuus.

Rendito¨o¨taja to¨o¨tas Mu¨nchenis viis kuud, tema to¨o¨pa¨ev kestis tavaliselt kuni ku¨mme tundi ja to¨o¨tada tuli ka na¨dalavahetustel ehk seitse pa¨eva ja¨rjest. To¨o¨andja maksis to¨o¨tajale selle eest 355 eurot kuus, la¨htudes to¨o¨lepingus kokku lepitud to¨o¨ajast ja to¨o¨tasust, ning lisaks va¨lisla¨hetuse pa¨evaraha. To¨o¨taja ja¨i pidevast to¨o¨tamisest raskelt haigeks ning oli sunnitud kodumaale naasma ja to¨o¨lepingu erakorraliselt u¨les u¨tlema.

Pa¨rast to¨o¨suhte lo~ppu po¨o¨rdus to¨o¨taja Eestis to¨o¨vaidluskomisjoni saamata ja¨a¨nud to¨o¨tasu no~udega, tuginedes sealjuures la¨hetatud to¨o¨tajate direktiivile ning Saksamaal tema to¨o¨tamise ajal kehtinud puhastusteenindajate to¨o¨tasu alamma¨a¨rale 8,75 eurot tunnis.

To¨o¨vaidluskomisjon rahuldas to¨o¨taja no~ude ja mo~istis talle Saksamaal to¨o¨tatud aja eest va¨lja to¨o¨tasu 2800 eurot.

Loe lisaks tööõiguse teemadel siit.

Autor: Liis Naaber-Kalm, Tiive Murdoja

Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Liitu Sekretäri uudiskirjaga!
Liitumisega nõustud, et Äripäev AS kasutab sinu e-posti aadressi sulle uudiskirja saatmiseks. Saad nõusoleku tagasi võtta uudiskirjas oleva lingi kaudu. Loe oma õiguste kohta lähemalt privaatsustingimustest
Cätlin PuhkanSekretär.ee turunduslahenduste müügijuhtTel: 53 315 700