7. november 2014

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ühte ja sama retsepti järgides on võimalik kokku keerata roog, mis jääb kurku kinni, aga ka valmis nikerdada vägagi maitsev tulemus. Al Bastione kuulub õnnestumiste hulka.

Kuigi komponendid pole uudsed, on nad kokku pandud sobivas vahekorras ja oskuslikult. Olgugi, et tulemus pole just lausa hõrgutav, siis mõnusa maitsega igal juhul.

Ülalpool vanalinna keskmist

Turistid satuvad Al Bastionesse nagunii – meie UNESCO pärandi hulka arvatud vanalinnaga tutvudes läheb kõht ju iga natukese aja tagant tühjas ja jalga on ka vaja puhata. Aga Al Bastionesse võiks asja olla ka linnakodanikul, sest nii teenindus kui ka toit on tublisti üle vanalinna keskmise.

Kuna saal on suur ja vaheseinu pole, siis väga intiimseid jutuajamisi ei tasuks sinna planeerida. Mina sain näiteks tunni-pooleteise jooksul osa kaks lauda eemal istuva kahe noore turundustöötaja innukast (ja muidugi valjuhäälsest) pitsade marketingiplaani koostamisest. Pitsad polnud sealjuures mitte Al Bastione omad, aga koha olid nad küll pitsalembese valinud.

Just pitsad tunduvad olevat restorani trumbiks, neid on oma kolmkümmend nimetust, kõik olulisemad alates Margheritast kuni Calzoneni. Kiviahi, elav tuli, külastaja silme all – seda nagunii.

Muu menüü jaguneb enam-vähem kaheks.

Täispikkuses näevad seda lugu Äripäeva tellijad. Loe edasi SIIT.

 Loe lisaks kõiki restoraniteste SIIT.

Autor: Heidi Vihma, Tiive Murdoja