Ja täiesti põhjendatult, nüüd saab Manna la Roosas hästi süüa ja ka sealne teenindus erineb aastatagusest justkui päev ööst. Jookide osa oleks aga justkui tagaplaanile jäänud, neid ei esitle enam ei kodulehekülg ega FB. Mitte et Mannaroosas enam kokteile-veine ei ole või et valik oleks väike. On küll, ja isegi päris rikkalik, aga selleks, et teada saada, mida pakutakse, peab minema kohale, internetile seda ei usaldata.
Roogade hinnad on vanalinlikult krõbedad, aga toiduga ei koonerdata. Eelroa ja pearoaga hakkama saamine nõudis eneseületust, magusani ei jõudnudki. Eriti uhke oli krõbedas paneeringus meriahven, mis ulatus vist isegi natuke üle taldrikuservade ja mille saatjateks olid krõmpsud köögiviljad ja kaks kastet – ohtralt sula võid ja vahemerelik majoneesikaste.
Kirev paik
Üle võlli sisekujundusega kohas ei peaks ka toitudesse liigse tõsidusega suhtuma, ometi ei suutnud ma päriselt leppida, et tournedos’e lisandiks olev foie gras oli koos vahukoorega (ja vist ka natukese apelsinimahlaga) kreemiks muutunud ja täppidena taldrikule laiali tibatatud. Maitse oli mõnus, aga ilma kelneri kinnituseta poleks ma osanud neid erkkollaseid kreemitäpikesi küll ihaldatud rasvamaksaga seostada.
Täispikkuses näevad seda lugu Äripäeva tellijad. Loe edasi siit.
Loe kõiki restoraniteste siit.