Autor: Ardo Reinsalu, HAL koolitus juhataja • 8. juuni 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kehtib reegel, et kui kellelgi on võimalik oma tööd sinu õlgadele panna, siis seda ta kindlasti ka teeb. On aeg-ajalt selline tunne, eks? “Ei” ütlemine on üks oluline oskus, mida osa inimesi valdavad paremini, teised jälle kipuvad kogu aeg endale lisakohustusi võtma.

Väga palju sõltub ka inimeste taustast, kasvatusest ja tõekspidamistest. Neil, kes tahavad kogu aeg kõikidele meeldida, on raske abivajajale “ei” öelda, ehkki on ise tööga juba maksimaalselt koormatud. Ja alati leidub avantüriste, kes üritavadki endalt võimalikult palju ebameeldivaid tegevusi ära “delegeerida”.

Äraütlemine ei tähenda, et see inimene sulle ei meeldi, vaid et sinu vastus antud küsimuses on lihtsalt eitav. Kindlasti tuleb silmas pidada, et "ei" ütlemisel tuleb olla aus, rahulik ja viisakas. Kusjuures – kui ütled pigem ebakindla jah-sõna, jääb küsijale ikkagi mulje, et sa ei taha tema ettepanekut vastu võtta. Lisaks oled aga võtnud lisakohustuse, mille tagajärgedega tuleb tõenäoliselt veel kaua tegeleda. Paljud inimesed eelistavad ausat ja otsekohest "ei"-d pigem kohe, kui et saavad hiljem teada sinu teistsugusest arvamusest.