Autor: Heidi Vihma • 12. august 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ühes lauas juuakse õlut ja tehakse suitsu, teises nauditakse austreid ja mekitakse selle kõrvale šampanjat.

Demokraatia siiski kõigile ei sobi: naaberlauast tõusev suitsuving ei meeldinud ühele pealinna kunagisele seltskonnadaamile ja ta üritas meest minema ajada, öeldes et mis see seal passib, kui midagi ei söö. Mees oli visa ega andnud alla. “Ma jõin viina. Kallist viina,” kinnitas ta ja sai ka turvamehelt kinnituse, et kui tuhatoos on laual, võib suitsu teha küll. 

Olen ikka imestanud, miks meie muidu nii mõnusate turgude ümber ei ole sama mõnusaid söögikohti tekkinud. Tõsi, ühes Keskturu kioskis pakutakse suurepärast seljankat, siin-seal on mõni pelmennaja, aga need pole ju Eesti toidukultuuri kandjad, vaid pigem jäänukid Suurest Nõukogude Sulatuskatlast. Uuema aja söögikohad on aga enamasti tavalised keskpärased kukliputkad.

Kalaroad tõmbavad tähelepanu

Kalamajaka turukohvik aga äratas tähelepanu kohe, kui avati: värsked kalaroad, eriti kohalikust kalast road on haruldus restoranideski, mis siis veel turukohvikust rääkida. Või peaks asjale hoopiski teistpidi lähenema: kust siis veel värskeid kalaroogi otsida kui turult, ühe Eesti rikkalikuma valikuga Kalamajaka kalapoe kõrvalt.

Täispikkuses näevad seda lugu Äripäeva tellijad. Loe edasi siit.

Loe kõiki restoraniteste siit.

6 pilti

Pärnu Kalamajaka kohvik on pisike ja lihtne, kuid maitseelamuste poolest ületab see nii mõndagi restorani.

Foto: Eiko Kink