Autor: Sekretär.ee • 9. september 2015

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Aiandus on hobi

„Teie, rumalad, kuulake, mida mina, tark, räägin” – sellist paikapanemist tartlanna Külli Simsoni (43) sõnul Räpina aianduskoolis pole. „Õpetajad on fanaatikud ja profid, õppida on nendega mõnus ja huvitav,” kiidab Külli, keda viis aiandust õppima oma aia rajamise mõte. Lisaks soovis ta saada teadmisi, leida uusi tuttavaid, võtta vastu väljakutseid ning kogeda midagi uut.

Külli jaoks on aiandus hobi. Seni elas ta korteris, kuid pärast pikka ootamist ostis perekond krundi ja kaks aastat tagasi löödi kopp maasse. Tartu külje alla uuselamurajooni kerkivas majas ehitus veel käib. Perenaine naerab oma värskes õhus viibimise õhina üle. „Kannustajaks on ilmselt korteris elanud inimeste nälg aia ja omaette olemise järele. Teeme vabadel päevadel abikaasaga maja juures tööd ning õhtul istume terrassil ja naudime. Alati, kui ilm lubab, oleme õues.”

Neljaliikmeline pere, kus kasvavad 15- ja 20aastased tütred ning pere lemmik, landseeri tõugu kutsikas Stella, loodab varsti uude koju sisse kolida. Maja ümbritseb 1900 m² krunt, kuhu Külli tahab aia luua. Esialgu on valmis mõned lillepeenrad, suur murulapp ja väike aedviljapeenar, värskelt istutatud hekk ja viljapuude rida. Alguses pidas Stella iga peenart oma mängumaaks, kus on vahva lilli välja kaapida. Tasapisi õpetab perenaine talle, kus võib mängida ja kus mitte.

Külli on linnalaps, kes sai esimesed aiapidamise kogemused teismelisena, maakodu kasvuhoones. „Mulle meeldis turule minnes tomateid kastidesse pakkida – kaks kihti, mille vahele panin ajalehed. Sõitsin koos isaga müüma Pihkva turule, seal osati Eesti tomateid hinnata.”

Koolilapsena kohustuslikus korras aiamaal rohimine pole aga Külli sõnul võrreldav enda aias nokitsemisega. „On suur vahe, kas pead vanemaid abistama või töötad oma aia jaoks. Rahalises mõttes ju aiavilja kasvatamine ennast ära ei tasu, pigem meeldib mulle omakasvatatud vilju noppida. Stella sööb näiteks hea meelega maasikaid ja herneid, peenras on porgand ja sibul, et oleks omast käest võtta. Lilled aga teevad meele rõõmsaks.”

Külli näib seadvat oma elu põhimõttel, mida soovitas Cicero: „Kui sul on aed ja raamatukogu, siis on sul kõik vajalik olemas.” Raamatute laenutamine käib tihedalt õppetöö juurde.

Ühikaelu käib koolielu juurde

Raamatupidaja-juhiabi ametit pidav Külli kiidab oma tööandjat, sest on saanud alati koolitöös osaleda. „Õppetöö toimub kuus korda aastas, nädal korraga. Tartust pole Räpinasse teab mis pikk maa, aga elan sel ajal ikkagi kohapeal ühiselamus ning kasutan õhtuid õppimiseks või töötamiseks. Räpinasse jäämine käib koolielu juurde, pakub vaheldust.”

Kui õppesessiooni ajaga langeb kokku igakuine palgaarvestus või muud olulised tööperioodid, tuleb Küllil ühiselamus õhtuti ka palgatööd teha.

Sessioonide vahepeal peab valmis saama kodutööd, mida on rohkem, kui Külli ette kujutada oskas. „Lapsed tuletavad mulle ikka meelde, et lubasin mitte jätta koolitöid viimaseks õhtuks. Seni olen tähtaegadest kinni pidanud. Pingutan maksimumi nimel ja siiamaani olengi saanud viisi, mõned neljad sekka.”

Kooliskäimise muudavad mõnusaks nii kaasõpilased kui ka õpetajad. „Meie rühmas on õpilasi kolmekümneaastase vanusevahega – 20aastastest 50aastasteni. Oleme kõik eri aladelt, aga meid ühendab huvi aianduse vastu. Tekivad põnevad arutelud, saame ja jagame kogemusi.”

Õppekavas on peale teooria ka palju praktilisi ülesandeid, näiteks pidid õpilased pookima oksi. „Alguses oli ehmatus suur, kui ladinakeelsed taimenimed esimese korraga meelde ei jäänud,” sõnab Külli. „Praegu koostan digitaalset herbaariumit sajast puust. Esiti tekkis paanika, kuidas ma need puud leian, aga siis läksin botaanikaaeda, kus on ladinakeelsed nimed taimede juures kirjas, ja tuju paranes. Nõnda juba nautisin koduülesande täitmist.”

Õppetöö kestab kaks aastat, millest ühe on Külli nüüd edukalt lõpetanud. Vahel on ta küll tundnud väsimust ning mõelnud, et enam ei jaksa. „Abikaasa töötab aeg-ajalt välismaal, tütred iseseisvuvad. Suures majas ei tahaks üksi olla ja talvel lund lükata. Töö, maja, kool – meeletu ajapuudus vaevab mind kogu aeg. Aga see on selline periood.”

Autor: Inkari Lindve

*Artikkel ilmus Tööinspektsiooni augustikuu infokirjas