Autor: Heidi Vihma • 12. august 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Nõmme tee on aastaid olnud kohaliku tähtsusega toidu­magistraal: Räägu nurga peal Räägupesa, sellest pisut Siidisaba poole Gruusia toiduga Suliko, Tihase nurga peal Türgi Antalya ja teisel pool teed, Rästa ja Tedre vahel igiammune burksiputka Staap. Kõik tõhusad kõhutäitmiskohad, kus maitsenüansside üle eriti pead ei vaevata. Või kui siiski, siis piirdub arutlus sellega, kas salatile on lisatud ketšupit või mitte ja mitu juustuviilu topeltburksi vahelt leiab.

Luige ja Tihase tänava vahel asuva uue ­Linnuküla resto lend käib märksa kõrgemalt, seal ei täideta pelgalt kõhtu, vaid püütakse ka maitseelamuste poole, tehes seda hoogsalt ja loominguliselt. Oma nime vääriliselt teeb Linnuküla resto maitsetega julgeid lennukaari.

Pearoogadest üllatas kõige enam siiafilee, mille lisandiks sellerikreem, vetikad ja merikarbid. Vetikad, millel enamasti tagasihoidlik kõrvalroll, olid julgelt eksponeeritud – valitud tugevamaitselised tugeva tekstuuriga taimed ning neid oli palju. Koos karpide ja vetikatega sai leebest siiafileest jõuliselt mereline roog, mis maitseskaalal pigem Vahemere kui Läänemere poole hoiab.

Üllatusi jätkus veelgi

Pardifileed täiendasid mustjuurekreem, lehtkapsas ja põldmari, kastme maitsest arvasin ära tundvat koriandrit - kelle jaoks meeldiv kulinaarne seiklus, kelle jaoks ülevõlli disain. Seevastu veisesteik murulaugukreemiga täidetud kartuli ja karamellistatud sibulaga oli pigem kindla peale minek, sobides ühtviisi nii konservatiividele kui liberaalidele. Nagu ka Häärberi salat kitsejuustu, Kreeka pähklite ja pirniga ning tomati-carpaccio mozzarella’ga.

Peenralt taldrikule. Juba aastaid on maailmas ilma teinud Põhjamaade köök, kuid meie peakokkadel tundub jätkuvat omaenda põhjamaisusest, Skandinaavia naabrite poole peaaegu ei vaadatagi. Linnuküla resto eelroogade hulgas on aga pesueht smörrebröd – kergelt soolatud siiafilee rukkileival, täienduseks mädarõigas ja punane kalamari.

Eriliseks elamuseks aga osutus magustoit nimega Ämma Magus Sahver. Ärge laske end nimest heidutada, jubeda nime taga on suurepärane maius: mitut sorti siidjad kreemid, vahud ja parfeed koos krõmpsu rabarbri ja krõbedate helvestega.

Linnuküla teenindus on lahke ja kodune, kuid selle tempo muutlik: kui ilm ilus ja külastajaid palju, võib see õige aeglaseks venida. Nii et varuge kannatust. Võib ka juhtuda, et restoranisaali astudes pole seal teenindajat ega tule ka päris tükk aega – ainuke ettekandja on hõivatud terrassi teenindamisega. Või vastupidi.

Linnuküla resto esindab suhteliselt hiljuti tekkinud “tüüpilist Eesti äärelinnarestorani”: söögikohaks on ümber ehitatud vanemapoolse era- või agulimaja esimene, mõnikord ka teine korrus, terrass avaneb aeda ja kui vaja, võib lauad ka otse kodumurule tõsta. Kellele meeldivad Umami, Kohalik, Mimosa, Ristikheina kohvik, sellele meeldib ka Linnuküla resto. Mulle meeldib.

Loe varasemaid restoraniteste: sekretar.ee/restoranitestid