31. oktoober 2016

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Koolis oli mu läbikukkumishirm nii ängistav, et ükski mu pilt ei valminud ilma ema vähemalt 80protsendilise osaluseta. Heegeldamise, kudumise ja tikkimisega oli samamoodi. Mingi pusserdise esitamine ei tulnud kõne alla, aga näputööoskuse arendamine näis mulle millegipärast võimatuna. Võib-olla selle pärast, et kogu koolisüsteem rajaneb hinnangute andmisel ja selle süsteemi viljadena õpime varakult vältima olukordi, kus hinnang ei saa objektiivselt hea olla.Teine põhjus on soovimatus mugavustsoonist väljuda. Ebaõnnestumine võib kahjustada meie ettekujutust iseendast. Terve hulga teemade ja valdkondade puhul oleme omandanud immuunsuse, mis peaks meid kaitsma ebaõnnestumise eest.Kui poolküpses eas esimest korda tenniseväljakule läksin, tahtnuks endale panna seljale «vahtralehe». Tahtsin anda vilunud väljakunaabritele märku, et olen siin päris uus. Milleks? Siililegi pidi selge olema, et ma ei oska mängida. Ma püüdsin end kaitsta hinnangu eest: krooniliselt õppimisvõimetu keskealine harrastaja. Aga hästi järele mõeldes, olemegi liiga palju keskendunud võimalikele hinnangutele, selle asemel et mõelda, kui palju rõõmu ühe või teise tegevuse juures tunneme.Olen terve elu teadnud, et kunstiandest on looja mind ilma jätnud ning ainus joonistustundides kõrva taha pandud tarkus oli «Anna täis topsiga tulijale teed!». Seitse aastat tagasi seisin aga ühes Hiiumaa rannas valiku ees, kas põgeneda või võidelda. Iseendaga. Olin end, oma oskuste ja annetega kursis oleva inimese kohta väga jumalavallatult, maalilaagri nimekirja kanda lasknud. Esimesel hommikul enne maalimist oli mul süda ärevusest paha, ma ketrasin peas erinevaid lahkumiseks kõlblikke vabandusi. Hullumeelne on minna ilma igasuguse pintslikogemuseta maalikunsti elava autoriteedi maalilaagrisse! Kartes end blameerida olin paanikas.Selgus, et maalimise juures ei ole puudulik joonistusoskus eriliseks takistuseks. Sain hoopis täieliku väljalülitumise kogemuse. Terve päeva jooksul oli mu ainus probleem, kuidas õige toon kokku segada ning mis värvidega katta veel valge osa lõuendist.Kui käepärane oli mõte veel enne algust jalga lasta. Hirm oli pimestanud võimaluse. Ja põgenedes oleks jäänud leidmata maalimisest palju olulisem – inimene, kelle innustusel olen proovinud palju uusi asju ja olukordi. Ent hirm lollina näida olekski mu lolliks jätnud. Otseselt või kaudselt haiget saamist vältides jätnuks ma end ilma rõõmust avastada uut.

Allikas: Ilona Leib ajaveeb