18. september 2017

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Teadlaste meeskonnad Michigan State Universityst ja University of Michiganist uurisid iseendaga kolmandas isikus rääkimise neuropsühholoogilisi mõjusid emotsioonide juhtimisele. Teadlaste hüpotees oli, et rääkimine iseendaga samal viisil kui teistega pakub vajaliku psühholoogilise distantsi ja võib aidata juhtida oma emotsioone. Selle hüpoteesi testimiseks korraldati kaks neuroteaduslikku eksperimenti.

Esimeses katses paluti uuritavatel vaadata emotsionaalselt häirivaid ja neutraalseid pilte kahel viisil. Pilte vaadates pidid uuritavad esiteks küsima endalt „Mida ma praegu tunnen?” ja teises etapis formuleerima küsimuse: „Mida /enda nimi/ praegu tunneb?” Osalejate aju monitooriti elektroentsefalograafiga.

Iseendaga kolmandas isikus rääkimine vähendas osalejate ajutegevuse aktiivsust nendes aju piirkondades, mis on seotud tunnete reguleerimisega, ja seda praktiliselt kohe – juba ühe sekundi jooksul.

Teises eksperimendis pidid osalejad meenutama emotsionaalselt stressirohket kogemust minevikust nii mina-vormis kui ka kolmandas isikus rääkides. Seekord monitooriti nende aju MRT-seadmega. Teine katse näitas kolmandas isikus rääkides aktiivsuse vähenemist selles aju piirkonnas, mis tegeleb valulike emotsionaalsete mälestuste töötlemisega.

Niisiis võib iseendaga kolmandas isikus rääkimine olla lihtne ja kognitiivselt vähenõudev meetod negatiivsete tunnete vähendamiseks siis, kui nad on laes. Kui nende eksperimentide tulemused leiavad kinnitust ka edaspidistes uuringutes, siis võib sellest saada uusi teadmisi, kuidas aidata inimestel igapäevaelus oma emotsioone kontrollida, arvavad teadlased.

Allikas: Tööheaolu.ee