Autor: Elis Vaiksaar • 8. märts 2021

Mis juhtub siis, kui nad kõik näevad?

Kõnnid mööda tänavat ning ühel hetkel tekib su sees suur kihk ära joosta. Sa ootad raudteejaamas rongi, et minna teise linna. Ühel hetkel tunned hoopis, et ei suuda enam sammugi astuda, sest keha on justkui halvatud, hingamine on muutunud nii kiireks, et on tunne nagu oleksid just maratoni läbinud. Oled otsustanud järgmisel nädalal minna festivalile, aga pärast otsuse tegemist näed terve nädala igal öösel õudusunenägusid sellest, kuidas kõik valesti läheb. Samuti keerlevad need mõtted edasi sinu argipäeva mõtetes ning sa ei suuda oma hirmudest üle astuda. Tuttav tunne?

Autor: Andres Laanem

See on valus teema, millest kõik inimesed ei ole valmis rääkima, aga millest siiski võiksid. Teema, mis tekitab inimestes suurt häbitunnet, sest „see ei ole okei tunne, kui mul tekib keset staadioni seistes vastupandamatu põgenemise tahe ja hirm selle ees, et ma kohe suren ära”.

Olen elanud ärevushäiretega pea poole oma elust, aga alles umbes 16 aastat pärast selle esimest ilmnemist julgen sellest alles rääkida. Muidugi on sellest varem juttu tulnud, kuid ütlen ausalt, et väga vähe ja väga valitud inimestega ning mis siin salata.. üsna pealiskaudselt. Ma ei ole julgenud avada neid uksi, mis räägivad sellest, kuidas ärevushäired minus alguse said, aga tunnen, et on aeg sellest kestast lõpuks välja astuda. Miks? Mine tea.. võib-olla aitab see ehk sindki?

See oli üks täiesti tavaline veebruari hommik aastal 2005

Olin nii-öelda esimesel korral 13-aastane koolitüdruk. Olin kaotanud samal hommikul oma elu ühe kõige olulisema inimese ning pehmelt öeldes oli minu elu hetkega nagu kildudeks löödud. Tundsin, et olen täiesti üksi keset suurt maailma ning mitte keegi ei suuda mind siin mõista. Ma ei tahtnud nädalaid õhtuti magama jääda, sest kartsin, et järgmisel hommikul on keegi mu kõrvalt jälle lahkunud. Tõmbusin aina rohkem endasse ja elasin justkui täiesti oma maailmas koos oma valu ja mõtetega.

Sama aasta sügisel vahetasin väikeses alevikus asunud kooli suure gümnaasiumi vastu. Uues koolis oli ühes klassis üle kolme korra rohkem õpilasi ning võid ette kujutada, kuidas kaugelt tulnud uustulnukat vaadati tõesti nagu tulnukat, sest ma ei olnud „popp plika rikkast perekonnast”. Vastupidi.. ma olin täiesti tavaline tüdruk, tavalisest väikesest alevikust ning tavalisest armastavast perekonnast. Ma olin täiesti normaalne laps, kes pigem eelistas iseenda seltskonda ning seda lihtsal põhjusel – võisin olla seltsiv, aga mis oli minu jaoks normaalne, polnud normaalne „poppide plikade” jaoks ning veel vähem klassivendade jaoks, kes eelnimetatuid iga kell mulle eelistasid. Vähemalt nende „meelituste” ja käitumise pealt eeldasid seda ilmselt kõik.

Neli aastat põhikoolis pani mind paljuski hirmude osas paika ning tekitas neid korralikus koguses juurde. Ilma end liigselt kiitmata, olin ma hea laps ning see paistis välja. Toon lihtsa näite, mida mu ema vahel mulle meelde tuletab. Kui ma veel algklassides käisin, oli mu ema käinud lastevanemate koosolekul ning sattus jutustama mu tollase klassivenna isaga. Me ei olnud selle isaga head tuttavad (vähemalt mitte mulle teadaolevalt), aga ometigi oli ta näinud minus midagi, mille peale ütles ta mu emale: „Vaatan Elist ja ma ei saa aru, kuidas saab üks laps nii hea olla!”

Jah, mul polnud parimaid hindeid, ei hiilanud suurtel olümpiaadidel, ei kandnud seljas viimase hooaja moeröögatusi aga mul oli hea süda ja usun, et on siiani. Süda, mis hakkas aina sügavamale peitu pugema hetkel, mil mõistis, et ülejäänud maailm on pigem harjunud sellega, et kui keegi pakub sulle headust, tuleb ta sellest täiesti tühjaks pigistada ning ära kasutada täpselt enda nägemuse järgi. Kisub päris kibestunud jutuks, aga see on reaalsus, millega pidin ühel hetkel silmitsi seisma.

Kõlab loogiliselt, et kui oled õrnas eas tütarlaps, siis pigem eelistad sa seltskonda ja ehk mõningast kaaslaste heakskiitu kui kurba üksindust. Ütlen ausalt, et ühel hetkel ei suutnud ka mina enam nii jätkata ja soovisin näida parem kui ma tegelikult olin. Võinoh.. täpselt ei teagi, kas ma olin tegelikult halvem, sest materiaalsusega paremust mõõta on küll narr ja võlts ja vale.

Päästerõngas ja tee hapnikuni

Mida aeg edasi, seda keerulisemaks muutus minu jaoks kontaktide loomine. Ainus, mis mind sellest rägastikust välja tiris, oli kuuluda konkreetsesse kogukonda. Minu puhul oli tegemist kooridega, kus laulsin üle 20 aasta ning mis andis mulle turvatunde, mis mujalt ehk tihtipeale saamata jäi. Kuuluvustunne tõmbas tagasi mu ärevuse ning muutis selle julguseks. Aina julgemalt hakkasin astuma samme, mis varem tundusid minu puhul täiesti välistatud olevat. Ühel päeval jõudsingi otsusele, et ükskõik, mis asi see ka poleks.. kui ma midagi tahan, siis ei jäta enam ühtegi asja oma elus tegemata vaid selle tõttu, et ma kardan.

Jah, see käivitas järjekordse tornaado mu sees ning alguses muutus kõik kohati veelgi suuremaks luupainajaks, kui oli olnud minu terve eelnev elu. Aga mida aeg edasi, seda enam hakkasin märkama, et mingites olukordades on hakanud ärevus täielikult kaduma. Ma lihtsalt ei mõelnud enam sellele, et ma kardan ning sain üle pika aja lõpuks hingata olukordades, mil varem pigem lämbuma kippusin.

Hüpates korraks tagasi minevikku, siis põhikooli ajal ei suutnud ma kahjuks välistada olukorda, mil oleksin suutnud lõpuni eirata mõtet „mida teised sellest arvavad?”. See sama mõte saatis mind väga pikalt. Õigemini selle sama päevani, mil otsustasin oma hirmudele vastu astuda, aga mis leidis aset vaid mõned aastad tagasi. Teadvustada, et kõigi sammude puhul, mida oma elus teen, on kõige olulisem see, milliseid otsuseid enda sees vastu võtan. Kuidas reageerin end ümbritsevale ning mida sellest kaasa võtan.

Maailmas on lugematul hulgal erinevaid arvamusi ja mõtteid ning fakt on see, et kõigile polegi mõtet meeldida. Oluline on meeldida iseendale ja lõpetada kartmine, sest usu mind – maailmal on sulle palju enamat varuks, kui sa vaid lased end üllatada!

Jaga lugu
Sekretar.ee toetajad:
Elis VaiksaarSekretar.ee ärijuhtTel: 5613 9851
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700