Autor: Raimo Ülavere • 7. september 2021

Esimene asi on muidugi välimus, riided. Siis olemus – paistan ma ikka piisavalt ontlik välja, ega mind mingiks kohmardiks ei peeta? Siis, et ma ikka kedagi oma otsa vaatamisega või muud moodi suhtlemisega ei tüütaks, pärast jään veel piinlikku olukorda. Ja nii edasi. Järvele jõudes jõudsin aga n.ö ultimate või metahäbini – põhimõtteliselt võib tunda häbi ja olla piinlik juba seetõttu, et tunned millegi pärast, välimuse vms, häbi. Häbi häbi pärast. Ja siis ongi Häbil suuremad silmad kui Hirmul.

Miks häbiteema just hetkel nii oluline tundub? Sest see on otseselt seotud sellega, mis iga päev meie ümber, eelkõige majanduse ja äri vallas, toimub. Turumajandusel on terve rida igatsorti kriteeriume ja tunnuseid – alates “nähtamatust käest” kuni nõudluse-pakkumise jt suheteni.

Minu jaoks tähendab turumajandus aga eelkõige võimalust. Võimalust teha, eksida, õppida, teha uuesti. See tähendab seda, et edukas on see, kes teeb, katsetab, üritab. Pidevalt. Häbitunne on aga võib-olla isegi üks peamisi pidureid, mis meid seejuures tagasi hoiab. Kui ma ebaõnnestun (ja millalgi ebaõnnestuvad kõik), siis kas ma suudan välja kannatada teiste hinnangulised pilgud? Seejuures polegi oluline, kas need pilgud ka päriselt mind puurivad, oluline on see, et ma ise tunnen, et puurivad.

Meenus ka üks sentents, mille mõte oli midagi sellist: Kui teised sinu üle naerma hakkavad, siis tähendab – oled õigel teel. Ütleja koha peale tahab käsi kirjutada Albert Einstein (pead ei anna). Aga seda ütlema sobiks tõesti hästi mees, kes visati koolist välja, solgutati ülikoolide vahet ning patendiametniku töö kõrval kirjutas valmis ainult ühe enim maailmast arusaamist mõjutanud füüsikaseaduse. Tegi algust täna teadlaste meeli erutavate kvantfüüsikaga (teate seda maailma suurimat masinat Shveitsi-Prantsusmaa piiril, kus üritatakse aru saada, millest see maailm ikka koosneb), ja veel palju muudki.

Sedasi siis, pole häbi tunnistada – rongisõit võib olla päris kasulik. Pealegi: “rongisõit on ajavõit”, tean seda juba lapsepõlvest 🙂

Allikas: Raimo Ülavere blogi