Autor: Virtuaalkliinik.ee • 25. jaanuar 2023

Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant Piret Kaljula selgitas, et tervisekontrolli eesmärk on välja selgitada, kas töö sobib töötaja tervisliku seisundiga.

Töötervishoiuarsti ülesanne on teha kindlaks töötaja tervislik seisund ning hinnata seejärel töökeskkonna ja töökorralduse sobivust töötajale. Kui tervisekontrollil selgub, et töötaja tervise säilimiseks oleks vaja teha töös, töökeskkonnas või töökorralduses muudatusi, seab arst piiranguid või teeb ettepanekuid töötaja tervise säilimiseks. Kui töötervishoiuarsti otsusel toodud info jätta tähelepanuta, võib töötaja tervis halveneda.

Millised on tööandja kohustused?

Kaljula selgitas, et tööandjal on kohustus järgida real „Otsus“ toodud piiranguid või välistusi. Näiteks on töötervishoiu otsuses kirjas, et töötajal on keelatud käsitsi raskusi teisaldada või töötaja vajab töö tegemiseks abivahendeid (näiteks tugisidemeid).

Selle aasta algusest lisandus tööandjale kohustus rakendada töötervishoiuarsti ettepanekuid töökeskkonna ja töötingimuste parandamiseks ning töötajate tervise edendamiseks, kui sellega ei kaasne tööandjale ebaproportsionaalselt suuri kulusid. Tööandja saab ettepanekud lisada vajaduse korral riskianalüüsi tegevuskavasse.

Tööandjal on kaalutlusruum

Tööandjal on töötervishoiuarsti ettepanekute rakendamisel kaalutlusruum ehk tööandja ei pea rakendama selliseid ettepanekuid, millega kaasnevad ebaproportsionaalselt suured kulud. Tööandja lähtub sellest, kas tehtavad kulutused on mõistlikud, arvestades konkreetse ettevõtte olukorda ja ettepaneku sisu.

Näiteks võib arvesse võtta järgmisi tegureid: tööandja kulud ettepaneku rakendamiseks, rahastamise võimalused, kohanduse asjakohasus, kas ettepanek toob kaasa olulise töökorraldusliku muutuse / töö kvaliteedi halvenemise, kohandusest tulenev kasutegur konkreetsele töötajale, aga ka teistele töötajatele.

Tööandjana võiks töötervishoiuteenuse osutajaga töökeskkonnas rakendatavad meetmed kindlasti läbi rääkida ning regulaarselt hinnata nende asjakohasust ja efektiivsust. Selleks, et töötervishoiuarsti ettepanekud sobiksid ka tööandja võimalustega, on soovitav, et tööandja ja töötervishoiuarst teeksid koostööd töökeskkonna parandamise ja töötajate tervise edendamise meetmete valikul.

Seega, tööandja võib tasuda töötaja massaaži eest, aga ta ei ole selleks kohustatud.

Istuvas asendis töö

Viimased aastakümned näitavad, et füüsilise töö ja selle tegijate osakaal järjest kahaneb ning asendub ametite ja töödega, mida tehakse põhiliselt istudes. Nüüdisajal istub inimene tavaliselt 8-12 tundi päevas. Kõige enam on see seotud arvutite laialdase kasutuselevõtuga nii töö- kui ka suhtlusvahendina töökohal. Enamlevinud on see kontorites ja infotehnoloogias, aga ka sõidukijuhtide ja paljude teiste ametite seas.

Tööd istuvas asendis iseloomustab ühelt poolt vähene füüsiline aktiivsus ja teiselt poolt vaimse pingsuse suur osatähtsus. Tööolukorras on istumine põhiline kehaasend, kuid parim variant on iste- ja püstiasendit tööaja jooksul sageli vahetada.

Istuvas asendis töö peamine mõju tervisele on luu- ja lihaskonna probleemid, mille põhjusi võib otsida töökoha, iseäranis mööbli, töövahendite ning tööülesannete omavahelisest sobimatusest. Istuv töö põhjustab sageli lihasevaevusi, mis tulenevad peamiselt pikaajalisest samas asendis viibimisest.

Levinumad on valud kaela- ja õlapiirkonnas, alaselja vaevused, randmete ja käsivarte väsimine. Põhjuseks on töövahendi, laua ja tooli väär asend ning paigutus töötaja suhtes, st töökoha mittevastavus töötaja kehalistele iseärasustele.

Istuva asendiga kaasnevad sellised ohud nagu kõhukinnisus, veenilaiendid, rühihäirete teke, seljavalud ning naistel vaagnapõhjalihaste lõtvumise tõttu väikevaagna elundite alla vajumine, mis võib põhjustada emaka väärasendite kujunemist. Ehkki istuv töö nõuab kehalt vaid minimaalseid liigutusi, sunnib kehaasendi säilitamine tööle mitmeid lihasgruppe, mis peale pikki tunde kestva puhkepausideta töö tulemusena väsivad.

Istuvat tööd tehes on oluline meeles pidada, et tuleb hoiduda pidevast istumisest, igal ajal peab olema võimalik jalgade asendit muuta, jalad peaksid olema toetatud põrandale või jalatoele ning ei tohi töötada pöördes, kummargil või pingutatud asendis.

Toolil peab olema reguleeritav seljatugi ja istumiskõrgus, võimalusel õhku läbilaskev õhuke polster ning allapoole kaarduv istumisserv. Ka teiste kasutatavate töövahendite (laud, kuvar jne) puhul on oluline, et need ei tekitaks üheski kehaosas ebamugavustunnet ja sundasendeid.

Allikas: tooelu.ee

Artikkel on ilmunud teemaveebis virtuaalkliinik.ee.