Autor: Sekretär.ee • 16. veebruar 2021

Varsti käes on vastlad,

see oli ka aeg, mil kanti pastlaid.

Madalad talumajad,

kelgumäel hõiskeid ja kilkeid.

Liugusid pikki mõõdeti,

kondivurre vuristati.

Õhtul seapea lauale toodi.

vaagna alt piilusid seajala-koodid.

Talumehed õllekappe kokku lõid,

sakuskaks silku ja ube peale sõid.

Noored hullasid tagakambris

viisud ja pastlad kõik sängi all reas.

Niikaua kuni Eestimaa elab ja hingab,

ei anta iial traditsioonidele kinga!

---

Meil juba ammu valmis regi,

ent ilmataat vist nalja tegi:

kõik kelgumäed on lumest paljad

ja rohetavad künkad haljad.

Jääb üle vastlatantsu lüüa

ja vastlakuklid ära süüa!

---

Me kelgule, me kelgule

võib tulla veel üks laps.

Las tulla see, las tulla see

kes julge on ja kraps.

---

Talv see üsna kähku tuli,

külmapoistel kadus uni

ruttu ruttu oma tööle jooksid nad.

Üks läks metsa, teine teele

mitu poissi järveveele.

Kõikjal kõikjal külmapoisid töötavad.

---

Ruudi tõmbas mütsi pähe,

ruttas õue kelguga,

aga häda: lund on vähe.

Kuidas saab nüüd liuelda?

---

Vistelikku vastelikku.

Ega vastel tuas ei tantsi.

Vastel tantsib vainiulla.

Kenad kindaad käessa.

Kenad kirjad kinnastessa.

---

Lumi krudiseb me kiire saani all,

põllule viib tee, tuules lehvib saan.

Aisakella hääl helisemas sääl

ja laulgi saadab kogu tee me kärmeid sõidukeid.

---

Täna liugu laseme –

hõissa, meil on vastlad!

Seljas kasuk lumine,

jalas valged pastlad.

---

Kui võtan kui võtan kelgu ma

siis tuleb siis tuleb emme ka

künkast alla me laseme

oi küll on tore see!

---