Autor: Kai Miller • 11. november 2020

Kellel on õigus rääkida vaimsest tervisest?

Ma olen ammu tahtnud vaimse tervise teemal sõna võtta. Pole julgenud. Kes olen mina, et sellest rääkida? Ma pole kunagi elus läbi põlenud, ka ei ole mul olnud depressiooni.

Personaliuudised.ee juht Kai Miller
Autor: Andres Laanem

Mul on normaalses koguses positiivset tööstressi, ma käin regulaarselt metsas või rabas, ma teen trenni, toitun tervislikult. Ma ei vaata õhtuti (või üldse) telekat, suhtlen iga päev oma pere ja sõpradega, tarbin vähe alkoholi. Lisaks kõigele sellele ei ole mul ka lapsi ega ühtki lemmiklooma, seega tundub, et ma olen tõepoolest viimane inimene, kel õigus sõna võtta (palun siinkohal, et mind valesti ei mõistetaks – lapsed ja lemmikloomad on eelkõige ikkagi rõõmuallikas, lihtsalt mõnikord on võib-olla pisut raske, vähemasti kõrvaltvaatajana see mulle sedasi tundub).

Mul on olemas kõik eeldused selleks, et olla täiesti terve igas mõttes. Kõik need ilusad asjad on olemas. Ja mul tekib ainult üks küsimus – miks ma siis ikka aeg-ajalt tunnen, et ma ei ole piisavalt hea või tark või osav või ilus või sale või töökas või tulemuslik? Kas mul üldse on õigust ennast sedasi tunda, kui tegelikult on kõik hästi? Kas see tähendab, et ma olen ka stressis või hakkan läbi põlema? Kes seda hindama peab?

Me anname pidevalt professionaalidele sõna ja palume nende arvamust selle kohta, kuidas siis ikkagi meie vaimse tervisega suures pildis lood on. Mis siis, kui asjad ei ole tegelikult nii halvasti, nagu kogu aeg räägitakse? Mis siis, kui see on ka üks neist teemadest, mida pidevalt üle paisutatakse lihtsalt sellepärast, et keegi ei julge vastupidist väita, keegi ei julge kahelda? Mis siis, kui see on tegelikult lihtsalt üks raha teenimise võimalus?

Ja kui ma küsin, kellel on õigus rääkida vaimse tervise muredest, siis see tegelikult ka huvitab mind. Kas professionaalid, kes on saanud väljaõppe? Need, kes on päriselt depressiooni põdenud või läbi põlenud? Või ka mina – tavaline naine, kellel ei ole (veel?!) nii raske olnud? Muuseas, pange tähele, kuidas ma läbipõlemise peaaegu täieliku kindlusega enda elustsenaariumisse sisse kirjutasin. Sest mõningate spetsialistide sõnul püüab see su nii või naa kinni.

Ehk peaks mingeid olukordi natukese rohkem lihtsalt kaine mõistusega võtma? Eneseabiraamatuid on tuhandeid, samuti igasugu kursusi, koolitusi, et mõnikord tundub nendega kaasas käimine omaette ületamatu. Igaühel on oma tõde ja see ongi õige. Ja ei, ma ei mõtle, et raskusi, katsumusi, vaimse tervise muresid peaks maha vaikima, aga me võiks mõelda, kas iga keerulisem moment ikka väärib selliseid suuri sõnu nagu stress, masendus, läbipõlemine.

Mu tõsine soov on, et me hoiaks iseendal ja oma lähedastel veidi rohkem silma peal. Ma päriselt usun, et üks lihtne „Kuidas sul läheb?ˮ võib nii palju muuta. Mõni saab end tühjaks rääkida, mõni vastab ükskõikselt, et hästi, mõni jääb mõtlema ja purskab nutma. Selles kolme sõnaga küsimuses on nii suur jõud, mida me endale tegelikult ettegi ei kujuta.

Ja äkki ikka igale raskusele ei pea stressi külge pookima.

Teeme nüüd nii. Mine pritsi endale natuke külma vett näkku ja räägi mulle ilustamata ja juurde panemata ära, kuidas sul läheb.

Jaga lugu
Sekretar.ee toetajad:
Liina LeitenSekretar.ee ärijuhtTel: 51 84 004
Cätlin PuhkanSekretär.ee reklaami müügijuhtTel: 53 315 700