Üle mitme setme koolituse tabas mind äkiline ahhaa-elamus – Tiina Lokil on õigus! Ükskõik, kas võtame aluseks Autofookuse ajajuhtimise või David Alleni Getting Things Done’i, on ikka ja jälle tegemist „pintsakutaskutega“ – kiiret tegutsemist nõudvad asjad käivad siia taskusse ning pikaajalisemad teise taskusse; arvutiga tehtavad asjad ühte taskusse, telefonikõned teise, tulevikutegevused kolmandasse ja delegeeritud tööd neljandasse. Igal asjal on oma koht.
Minu jaoks need süsteemid toimivad ning näen koolitustel ja coachingusessioonidel, et ka mitmete teiste jaoks, aga... Need kõik võtavad viimast nn mehelikust mõtlemisest, mille kohaselt igal asjal on kindel koht, kus see on olnud aegade algusest ja jääb aegade lõpuni.
Huvitav, kas oleks võimalik luua naiselikul mõtlemisel põhinev, pealtnäha süsteemitu, kuid äärmiselt intuitiivne lähenemine ajajuhtimisele? Selline, kus meie sündmused asuksid otsekui ridikülis, millest suudab vajamineva leida vaid selle omanik?
Sellel süsteemil oleks palju plusse. Esiteks oleks see äärmiselt intuitiivne ning kiiresti kasutatav. Samas puuduks vähimgi vajadus selle korrastamise järgi. Teiseks oleks see äärmiselt turvaline, sest vajamineva info leiaks ainult süsteemi omanik. Kolmandaks oleks seda naistel lihtne kasutada ning juba paarkümmend aastat seavad suundumusi üha enam naised – seega seljataks ridiküli-süsteem pintsakusüsteemid varem või hiljem.
Selge on see, et sellist süsteemi mehed ei suuda välja nuputada, sest neile on iseloomulik pintsakutasku-süsteem. Aga kui keegi tuleks sellise ridiküli-ajajuhtimisega välja, siis ma õpiksin selle hea meelega selgeks. Mis sellest, et olen mees.
Siit üleskutse: palun kirjuta kommentaaridesse, kuidas võiks välja näha ridiküli põhimõttel ajajuhtimine.
Ma ootan põnevusega. Nädala-paari pärast teen kommentaaridest kokkuvõtte.
Autor: Lemmi Kann, Kristjan Otsmann