18. detsember 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Iga restoran on oma peakoka nägu ja tegu. Iga maitse ning elamus on sellest lähtuv. Mitte et jällegi oleks suurt vahet, kuna Eesti peakokkade tase ning nende menüüde ülesehitus on maailmaklass, ilma kahtluseta. Tallinnas ja üldse Eestis saab süüa imeliselt, mitmekesiselt ja veidralt. Tallinna tippköökidest kuni linna mõnusate kohvikute ja kvaliteetkiirsöögi kohtadeni, linnast eemal asuvatest teemarestoranidest kuni näiteks Tammuri Taluresto ja Piisonifarmini leidub meil väga eriskummalist sööki, mille nautimata jätmine väga suure kuriteona tundub.

Aga proovime siis natukene seda asja lahata. Kui on söömaminek, siis esmajärjekorras valitakse koht maitseeelistuse järgi – kala, liha, pasta või maailmaköökide järgi – Itaalia, Prantsusmaa, Hiina, Jaapan ja nii edasi. Edasi võib valik olla kas taimetoit, vürtsikuse või mõne konkreetsema maitse järgi, näiteks küüslaugurestoran Balthasar. Selge on see, et kui on vaja kiirelt ja itaaliapäraselt, on valikuks Vapiano, Jaapani toidu toovad erinevad sushipaigad jne.

Kui süüvida aga meie meistriklassi tegijate poole, siis ei ole alati selge, mis sugemetega maitseid meie kokad pakuvad. Paneks siin siis väikese välimääraja kokku. Pange tähele, ma ei tee kellelegi ekstra reklaami, vaid üritan suunata teid kuhugi suunda, millist maitset kust otsida ja kust mingit toidukogemust eeldada.

Molekulaargastronoomiast Eesti talupoegadeni

Hetkel maailmas ülikuumana populaarsust koguva molekulaargastronoomia Eesti esindaja on hetkel Eesti Peakokkade Ühenduse president Andrus Laaniste, kes Tallink Spa hotelli restoranis Nero võimatult kreisisid asju lauale veab. Ferran Adria molekulaargastronoomia järgijana on Laaniste menüüs palju veidrat, kuid imelist nagu hobuse liha ning kuivad supid, mannajäätis ja nii edasi. Nero on koht inimestele, kes soovivad saada tõeliselt üllatusterohket kulinaariakogemust. Andrus on siin Teie Mees.

Loomulikult ei saa ka vastu maailmaköökidele. Vertigo ja Imre Kose on siin Prantsusmaa ja peaasjalikult Provance’i maakonna esindaja. Tema loodud bolougeried ja superied on kõik imelise Prantsuse köögi järgijad. Samal ajal, kui Oleg Alasi on restoranis Monaco läinud pigem Vahemere, kui prantslaste köögitoimkonna jälgedesse.

Eesti kindlasti üks parimaid restorane Ribe pakub klassikalist Prantsuse kööki, siiski veidra lisandiga, Eestipärase lisandiga. Tallinna vanalinnas asuvasse restorani Ribe põikamine on just nagu vanale heale tuttavale küllaminek, kui su tuttavaks on miljardärist perfektsionist, kellele meeldib lõbusalt napsu võtta ning kulinaarsete maitseelamuste keskel oma päevi õhtusse saata. Vähe on kohti maailmas, veel vähem Eestis, kus saab nautida aega kui teaduslikku vormi ning kui sotsiaalset nähtust. Restoranide puhul on tavaks, et nauditakse hämmastavat kulinaariat, nauditakse mõnusat seltskonda, nauditakse karget, kondenseerunud veest nõretavat kokteili. Väga harvad on korrad, kui kõik mosaiigi klotsid langevad hetkeks oma õigetele kohtadele, moodustades mingi täiesti uue nähtuse. Ribe just sellise elamuse pakub.

Tippköögid nagu Ö, Telegraaf või Kolm Õde pakuvad sellist meelelist naudingut, mille kohta ei ole muud öelda kui efektselt maitsev. Roman Ö restost ei ole niismaa valitud ju mitmekordselt Hõbelusika kandidaadiks või valitud juhtima BEST 50 restoranide paremusjärjestust. Kolm Õde on aga siin nimekirjas kõige võimsama üllatusmomendiga. See, mida selle pisikese, kuid kalli hotelli peakokk teha suudab, on rohkem kui üllatav.

Tulles aga tagasi maa peale, on mul siin veel mõned näited. Eestipärast menüüd kokkukeerutav Tony Sal-Saller pakub võimukalt uusi maitseid omandanud Eesti kööki raeplatsil restoranis Kaerajaan. Astuge läbi, tema räimelasanje on maailma tipp. Lisaks on koht meile kui valatud. Aga kui on soov millegi väga erilise jaoks, pange tõllale hääled sisse ning kihutage kas Virumaale Piisonifarmi või Otepää taha Tammuri talurestosse. Etteteatamiskohustusega kohad on sellised, kus kohtub tippkulinaaria ning maalähedane pohhuism. Heas mõttes. Kohad, kus maitse on olulisem kui see kalligraafia, mismoodi toit on taldrikule joonistatud, on parimad.

Nautige võimalusi, tehke omale nimekiri ja käige kõik kohad läbi. Saab olema emotsionaalne ja maitsev!

Autor: Lemmi Kann, Kulinaariakatedraali blogi - Martin Hanson