22. veebruar 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui aga organisatsioonide igapäevast toimetamist vaadata, siis üks väheseid kohti, kus loovusele mõtlemine välja paistab, on töökuulutused - seal esitatakse kandidaadile nõudmisi a´la "loovalt mõtlemise oskus", "loov probleemide lahendamise oskus" jmt.

Selliseid ootusi nähes olen vahel ikka mõelnud, et helistaks sinna ja küsiks, et kuidas nad selle oskuse olemasolu või puudumise kandidaadil  kindlaks teevad. Ma olen üpris kindel, et enamusel juhtudel pole ka neil endil selget ettekujutust, mida nad otsivad või kuidas otsitava ära tunnevad. Nagu spungi otsimine ühe Rootsi preili poolt.

Mina pakun välja, et loov probleemi lahendamine võiks koosneda järgmistest sammudest:

   1. eesmärgi defineerimine;

   2. probleemi defineerimine;

   3. ideede genereerimine kasutades kogemusi ning provokatsioone / impulsse;

   4. süstematiseerimine, kombineerimine, arendamine ja prioriteetide määramine;

   5. nende ideede valimine, millega tasub edasi töötada;

   6. ellu viidavate ideede valimine, ressursside leidmine.

Laias laastus on need sammud mõistlik minu meelest alati läbi käia, väiksemate teemade puhul läheb see kiiremini, suuremate puhul vaja rohkem süveneda. Nagu ikka.

Loogiline, et selle protsessi juures tuleks järgida ajurünnaku kuldreegleid:

   1. kriitika on keelatud;

   2. ütle välja kõik, mis pähe tuleb (no ok-ok, teemaga seoses olevad asjad);

   3. mida rohkem ideid, seda uhkem;

   4. täienda ja kombineeri varemöeldud ideid.

Eelnev võiks olla organisatsiooni loovuspoliitika üks osa. Teised osad võiks olla näiteks kuidas ja mis aja jooksul esitatud ideedele tagasisidet antakse, kuidas ja milliseid ideid tasustatakse - kas kõiki või ainult neid, mis ellu viiakse, kuidas tagatakse, et meeskond saab piisavalt impulsse uute mõtete ja ideede leidmiseks? On see näiteks ok, et enne mingit ajurünnakut raamatukokku inspiratsiooni otsima minnakse? Aga kinno?

Ja ilmselt üks kõige olulisem osa - kes esitatud ideid hindab? Tavaliselt kipub see olema tippjuhtkond. Mina soovitaks, et esmane hindamine peab toimuma võimalikult idee esitaja lähedal - sest seal suudetakse vajadust kõige adekvaatsemalt hinnata.

Käsitleda võib veel mitmeid teemasid, aga selge on see, et mida kiiremini nendele küsimustele mõtlema hakkate, seda kiiremini hakkate vilju nautima ning konkurentidele peavalu valmistama

Autor: Lemmi Kann, Indrek Maripuu