10. juuni 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Rohkemate asjade kiiremini tegemine pole kunagi asendanud õigete asjade tegemist, seega siirdudes pakilisuse juurest olulisuse juurde, seisame me kõigepealt silmitsi põhiküsimusega: millised on esmatähtsad asjad? Neljanda põlvkonna ajakorraldus tegeleb kolme fundamentaalse ideega, mis annavad sellele küsimusele vastuse:

1. Nelja inimliku vajaduse ja võime teostamine.

2. „Õige põhjakaare“ printsiipide reaalsus.

3. Nelja inimande potentsiaal.

Täna tuleb juttu esimesest. Eneseteostuse seisukohast on mõningatel asjadel fundamentaalne tähtsus, sõltumata sellest, kas me seda tunnistame või sellega iga päev tegeleme. Läbi aegade on neid vajadusi inimese eneseteostuse elutähtsate valdkondadena tunnustanud ka nn tarkusekirjandus.

Nende vajaduste olemus on kätketud fraasi „elada, õppida, armastada ja jätta endast jälg“.

• Elada - need on meie füüsilised vajadused seesuguste asjade järele nagu söök, riided, peavari, majanduslik turvatunne, tervis.

• Armastada – on meie sotsiaalne vajadus suhelda teiste inimestega, kuuluda kusagile, armastada ja olla armastatud.

• Õppida on meie vaimne vajadus kasvada ja ennast arendada.

• Jätta jälg – on hingeline vajadus tähendusrikkuse, eesmärgi, isikliku terviklikkuse ja panuseandmise järele.

Igaüks neist on eluliselt vajalik ja ükskõik milline rahuldamata vajadus veab meid tasakaalust välja ja lükkab pakilisuse sõltuvusse. Püüame asju lahendada tõhusamalt mõeldes, et kui ma olen toimekas, siis järelikult olen efektiivne. Ja igaks juhuks muretsen shefima ajajuhtimismänguasja.

Oluline on nelja vajaduse omavaheline tasakaal ja sünergia. Aeg-ajalt, eriti elu rasketel hetkedel, me anname küll nende vajaduste olemasolust endale aru, kuid me kipume tasakaalu kujutlema kui suutlikkust joosta nende vajaduste kui „pesade“ vahel, et viibida neist igaühes piisavalt kaua aega. See aga ignoreerib nende omavahelist sünergiat, mis tekib seal, kus need vajadused omavahel kattuvad.

Kui me tegutseme „pesast pesasse“ jooksmise mõtteviisil, näeme oma füüsilist vajadust enesele elatist teenida eraldi vaimsest vajadusest õppida ja hingelisest anda oma panus.

Kui vaatame oma vajadust õppida ja areneda eraldi sotsiaalsest vajadusest armastada ja olla armastatud, siis ei otsi me võimalust õppida, kuidas tõeliselt ja sügavalt armastada teisi inimesi.

Kui näeme oma füüsilisi vajadusi kõikidest teistest vajadustest eraldi, siis ei arvesta me seda, kuidas mõjutab  tervise kvaliteet kõigi ülejäänud vajaduste rahuldamise kvaliteeti.

Kui vaatleme oma hingelisi vajadusi eraldi teistest, ei suuda me tõenäoliselt mõista, et sellel, kui põhjalikult me tunneme iseennast, on oluline mõju sellele, kuidas me elame, kuidas me armastame ja mida me õpime.

Rahuldamata vajaduse võti peitub tegelemises ülejäänud kolme vajadusega. Näiteks, kui probleem on füüsiline vajadus: töötus või finantskriis, siis tuleks keskenduda oma sotsiaalsetele, vaimsetele ja hingelistele vajadustele. Tuleks otsida abi ja nõu teistelt inimestelt, arendada oma teadmisi rahaasjades, probleemilahenduses, investeerida aega enda sisse vaatamiseks ja selgeks mõtlemiseks, mis on see panus, mida ma tahan anda jne.

Nädalakompass® (Weekly Compass®), millest ma kirjutasin oma eelmise nädala kirjas, on tööriist, mis aitab hallata ka meie nelja vajadust. Eelseisva nädala peaks üle vaatama sellise pilguga: mida ma teen järgmisel nädalal, et hoolitseda oma füüsilise keha eest, oma suhete eest, millega teritan oma vaimu ja mida teen oma hinge heaks. Ja seda ikka läbi küsimuse: mis on üks oluline ja mittepakiline tegevus iseenda rollis, mida sel nädalal teha ja mis annab ka pikemas perspektiivis positiivseid tulemusi.

Järgmises kirjas tuleb juttu väärtushinnangutest ja printsiipidest

Autor: Enesejuhtimise blogi - Silva Laius, Urve Vilk