Mõned nädalad tagasi, mil halastamatu muusikaisu kodus peale tuli. Seisin plaadiriiuli ees ja märkamatult olin välja valinud just „need vanad lemmikplaadid“ . Enam ei olnudki äkki nii naljakas. Mind valdas ebamugavustunne, ütleks isegi, et kerge hirm. Kas ma olen jõudnud sellisesse „levinud“ ikka ( loe staadiumisse ), kus mees ei suuda enam uut mõista või veel hullem, ei ole enam uuele avatud ? Appi ja häiriv!
Samal õhtul vaidlesime kaasaga õhtuse plaanitava filmivaliku üle. Taas, mina surusin „vanale heale“ . Klõps peas: „ Jälle“. Ehmatasin mõttelt. Kahtlused hakkasid süvenema. Nädal hiljem sõitsime kolleegidega Amsterdami Cinema Expole, tutvumaks, mida 2010- 11 uut ja põnevat kinno toomas. Olin paratamatus ja erutavas olukorras, kus palju uusi filme stuudiod esmakordselt presenteerimas. Mõtteis natuke häiritud ja endiselt tiba skeptiline.
Selgus saabus kohe esimese linastusega, „Wall Street: Money never sleeps“, uskumatult hea jätk 1987 aasta esimesele osale. Järgmisel päeval Chistopher Nolani lavastatud, Leonardo DiCaprio peaosas „Inception“. Ma olin võlutud. Ja nii edasi ja edasi. Tulevik täis puhast kulda. Täiesti uus, rabav, terve tase. Ei oskagi nüüd kohe arvata, mis mind vaevas ja uues hirmutas. Kas olin uut üle tarbinud või müra liiga suur? Õnneks oli see väga lühike ja mööduv „stagnatsioon“ . Nagu „irvhambad“ ütlevad: „Taandareng on ka areng!“ Kohe kindlasti mitte. Olen kindel, et tuleb vahelduseks ennast korra hoida, käia vanas, et taas mõista ja nautida uut. Nii, et head uut ja vana teile.
Autor: Signe Sillasoo, Kinoblogi - Tanel Tatter