14. oktoober 2010

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Sinu ümber on võõrad, ebasõbralikud inimesed, kellega sa isegi rääkida ei saa, sest sa ei oska keelt. Bürokraadist ametnikud püüavad sinust iga hinna eest lahti saada, sest oled nende jaoks äärmiselt tüütu probleem. Isegi toidutalongid, mis nad sulle andsid, läksid kaduma. Ja ainult jumal teab, millal sa siit pääseda võiksid. Mida teha? Nutad, vannud, langed masendusse, hakkad kerjama?

Kes on näinud Steven Spielbergi kuulsat filmi „Terminal“ Tom Hanksiga peaosas, teab mida tegi filmi peategelane Viktor Navorski. 9 kuud hiljem kui tal avaneb võimalus koju pääseda, on tal sealsamas lennujaamas sõbrad, töö, armsam ja palju inimesi, kes teda hindavad. „Terminali“ vaatamine tekitas minus tunde, et Spielbergi lõi selle filmi teise kuulsa ameeriklase Stephen R. Covey raamatu „Väga efektiivse inimese 7 harjumuse“ printsiipide toimimise illustreerimiseks. Muidugi pole see tõsi. Küll on aga „Terminal“ proaktiivsuse - printsiibi ja paradigma, mille abil saavutada positiivseid tulemusi - praktiline õpetus.

Sõna „proaktiivne“ on juhtimisalases kirjanduses küll täiesti tavaline, aga paljudest sõnaraamatutest teda ei leia või on seletus ebapiisav. Olla proaktiivne tähendab enamat kui ennetavate sammude astumist.

Proaktiivsuse mõiste võiks kõlada nii: minu elu on minu enda valikute, mitte aga mind ümbritsevate tingimuste või olukordade tulemus ja mina ise vastutan oma valikute eest.

Nii irooniliselt kui see ka ei kõla, on meie enda valik: kas olla õnnelik või õnnetu.

Emotsionaalselt on seda üpris raske omaks võtta, eriti kui oleme oma õnnetusi aastate jooksul seletanud olukordade või teiste inimeste käitumisega. Senikaua, kuni inimene pole valmis sügavalt enese sisse vaatama ja ausalt endale tunnistama, et täna olen ma see, kes ma olen, oma eilsete valikute tõttu, ei saa ta ka teisiti valida.

Proaktiivsus on 21. sajandi kõige enam hinnatud omadus tööandjate poolt. Proaktiivseid inimesi me reeglina imetleme, armastame ….ja tihti ka kadestame.

Maailma üks tuntumaid juhtimisgurusid Jim Collins kirjeldab proaktiivsuse paradigmat järgmiselt: ainus vahe õigete ja valede inimeste vahel on selles, et valed näevad, neil on töö, aga õiged näevad, et neil on vastutus.

Üks teine Victor, austria psühhiaater Victor Frankl, kes on defineerinud proaktiivsuse kontsepti, kirjeldab selle toimimist järgmiselt: meiega toimuva – see on stiimul – ja meie reageeringu vahel on tühimik. Selles tühimikus on meil võim ja vabadus valida oma reageering. Ning nendest valikutest sõltub meie rahulolu iseendaga, meie efektiivsus ja lõppkokkuvõttes ka õnn.

Mul on vabadus valida kuidas ma reageerin mässumeelse teismelise, ülbe ülemuse, laisa alluva, ebausaldusväärse partneri, noriva kliendi, tülitseva elukaaslase, lolli seaduse, suure töökoormuse, töötuse, masu jne peale.

Kõige olemuslikumas mõttes haavab meid ju meie enda valitud reageering sellele, mis teised meile teevad.

Mis on seal tühjas kohas stiimuli ja reaktsiooni vahel niisugust, mis annab meile jõu ja võimaluse teha proaktiivseid valikuid, sellest järgmises kirjas.

Autor: Enesejuhtimise blogi - Silva Laius, Urve Vilk