26. aprill 2011

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kahe nädala pärast jagasid õpetajad taas lastele laiali joonistamisvahendid ning psühholoogid salamahti jälgisid laste tegevust. Lapsed teisest ja kolmandast grupist hakkasid joonistama varasemaga sarnase innukusega. Ent esimese grupi lapsed, kellele oli lubatud ja kes ka said auhinna, näitasid joonistamise vastu üles oluliselt vähem huvi. Mäng oli muutunud tööks.

See eksperiment meenus mulle paar nädalat tagasi, kui osalesin Vabatahtliku Tegevuse Arenduskoja nõukoja (mille liige olen) koosolekul. Ehk omal moel andis eksperimendi tulemus ainest selgitamaks vahet vabatahtliku töö ja n.ö kohustusliku töö vahel. Ideaalses töömaailmas soovime teha peamiselt ja ainult seda tööd, mille kohta saame öelda: tahan. Siis on ka meie pühendumus kõrgeimal tasemel ning mõistagi meie tulemuslikkus laes. Seega on võtmeküsimus kuidas teha nii, et võimalikult palju tööd oleks “tahan teha” vormis? Alustame algusest, ehk kaardistamisest, mis on vabatahtlik, “tahan teha” töö ja mis on “pean tegema” töö.

Tahan teha“ töö

Vabatahtlik, st inimene on ise valinud selle töö tegemise

Pigem lühiajaline, kuna inimene suudab ühele asjale keskenduda pigem lühemat kui pikemat aega

Vaheldusrikas, tegevused vahelduvad

Pigem midagi, mida enne pole tehtud – inimestel on alateadlik (ja mõnikord ka teadlik) ootus midagi uut teha

Millegi õppimine – inimene vajab loomupäraselt tunnet, et ta areneb, õpib

N-ö voos töötamine, see on tunne, kus ajataju kaob ja oled täielikult keskendunud töö tegemisele. Pühendunud.

Töötamise põhjuseks sisemised motivaatorid – võimalus valida, milleski paremaks saamine, tähendus.

Töö on mäng.

Pean tegema“ töö

Kellegi teise poolt määratud.Pigem pikaajaline,

tööd tegema hakates tundub selle lõpp hirmus kaugel.

Rutiinne – ühte ja sama liigutust tuleb teha palju kordi.

Pigem midagi, mida on juba tehtud – inimene ei näe selles uue kogemuse lisandumist, emotsionaalset väärtust.

Mitteõppimine, st ikka sama asja tegemine, mida juba oskad ja oled teinud.

Vähese pühendumusega töötamine, inimene teeb tööd, ent mõtted on mujal.

Töötamise põhjuseks välimised motivaatorid – raha, staatus jne. Need peaksid hoidma inimest tegemas seda, mida ta teha justkui ei taha (kui tahaks, poleks vaja piitsa ja prääniku motivatsiooni).

Töö on töö. 

1. Pikaajaliselt on keeruline ühte ja sama vabatahtlikult valitud tööd teha nii, et see ei muutuks „pean“ tööks. Seega on vaja vaheldust, puhkust, uusi väljakutseid, värsket õpikogemust jne.

2. Kui hakata inimest värbama, siis tasub ehk kõigepealt uurida, mida ta praegu teeb ja siis leida koos  midagi uut, värsket, innustavat (mitte kutsuda sama tööd tegema kõrgema palgaga, inimene lahkub varsti edasi sinna, kus on veel kõrgem palk. Ja kuskil on alati kõrgem palk J).

3. Mida rohkem inimene saab oma tööasjade üle otsustada, seda suurem on pühendumus. Ja ka vastutus.

4. Piits ja präänik ehk tulemuspalk on mõistlik ainult rutiinse tükitöö korral, sest siis on vaja inimest motiveerida tegema seda „pean tegema“ tööd. Kui töö on loominguline ja vabatahtlik, siis tulemuspalk takistab.

5. Sellega peaks arvestama ja harjuma, et inimesed suudavad tõeliselt tulemuslikult ja pühendunult töötada ainult lühikest aega (uuringute kohaselt kuni 4-5 tundi päevas, sedagi u 1,5 tunniste juppidena).

Autor: Urve Vilk, Raimo Ülavere