8. juuli 2009

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Info on praegu palju kättesaadavam kui kümme aastat tagasi. Ajakirjandus pääseb hõlpsalt ligi näiteks äri- ja kohtuistungite registrile, krediidiinfole; avaliku sektori puhul on selleks avalikud dokumendiregistrid.

Tahtliku infolekke korral tuleb küsida: kellel milline motiiv oli? Lekitajateks võivad olla nii ettevõtte (endised) töötajad kui ka koostööpartnerid. Ajakirjandusele on lekked alati hea infoallikas. Kõige väärtuslikumad on kindlasti kirjalikud materjalid: dokumendid, kirjavahetus, märkmed. Sageli räägivad need ise enda eest ning võimaldavad asjaomastele isikutele esitada ebameeldivaid küsimusi.

Kui organisatsioon on infolekkest teadlik enne selle jõudmist avalikkuse ette, saab olukorda analüüsida ning küsimusteks valmis olla, kirjutab Äripäeva kommunikatsioonikäsiraamat. Siis on ka valikuvõimalus, kas oodata küsimuste laekumist või võtta initsiatiiv ning anda info omal algatusel välja. Alati saab väljastada pressiteate või korraldada pressikonverentsi, kus toimunut selgitatakse. Ennetav käik annab organisatsioonile võimaluse infovoogu ise kontrollida ning osaliselt initsiatiivi hoida, kuid teema levimist avalikkuse ette see muidugi ei peata.

Meediasuhete kuldreegel on: kui te ei oska küsimusele vastata, ei tasu oletada või ebamääraseid vastuseid anda. Kui ettevõttel ei ole olukorrast selget ülevaadet, on mõistlik olla avaldustes pigem tagasihoidlik ning samal ajal teha endale selgeks probleemi sisu.

Autor: Janno Toots